Ajatult ajast

2012-01-29T13:50:00.000-08:00

Nagu N ütles, siis üks hetk käis plõks ja meie eest sai otsustatud. Justkui marionetid hakkasime mängima uut rolli, aga seekord oma lemmikut: õnne. Võib-olla tuli see otsus siiski meist endist, tundsime ära, et elu kutsub endast kinni haarama.

Ma pulbitsen
nagu väike vulkaanike,
kes välja purskuda ihaleb
või justkui
aina tumedamaks värvuv sõstar
oma heledate õdede keskel.
Las ma lendlen eluna,
las ma unustan ennast ära,
las ma kiigun end läbi õhu
punapõsksena, juuksed lehvimas
naeratama.
Kui tuleb tuul, siis ma haaraks tast
õrnalt oma kümne küünega kinni
ja rändaks temaga koos
igatsustesse, unistustesse,
tühhja.
Või kui päike mu peale paistab,
ma haaraks ta kiirest
ja roniks aina kõrgemale
taeva, pilvede sisse.
Lähen kõrge-kõrge mäe otsa,
ajan käed laiali,
varbad harali,
ja jooksen kiljudes
allla...

Kas sa ei tahaks mind suhu pista,
magus suu,
olen soe mari,
värske, maitsev, mahlane,
miks sa ei
nopi mind?

Eile ma jalutasin öös koju ja te kõik olite mul taskus. Võtsin teid kaasa ja läksin, mängeldasin lund jalge ees, naeratasin tänavatele ja kui ma pelgasin üksi lumekuhja otsa ronida, siis läksin teiega koos. Kõige pimedamates tänavalõikudes haarasite te must tugevalt ümbert kinni ja embasite, nii nagu ikka, nii et süda minu omaga koos tuksub ja kogu hing embusse voolab. Ma kannan teid ikka nõnda, puust nööbiga taskus, päris põue sees. Ja vahel te haarate must kinni, et minna ühes, minna naerdes endaga.

Psst,
vaata,
aeg
puges meie pihu sisse.

Nüüd jälle.

2011-09-19T05:33:00.000-07:00

Seekord tegin nii https://hetkeloodu.wordpress.com/

2011-04-20T11:15:00.000-07:00

Olla on pagana hea, olemas olla ja hingata.

L saatis tüki B. linna, saatis kilde olevast, olnust ja tulevast. Pühkisin pisaraid ta sõnadesse, on ju just see aeg, millisel tema kord minu ellu tuli.

Kui ühel Kalamaja rõdul, veel auravate muffinsite ja kuuma tee hommikupäikeses ärkavad ellu Keats ja Liiv ja Kaplinski ja Laaban ja Kaevats ja luuakse veel uusi sõnu (muuhulgas püütakse tedretähne, armutakse arvudesse ja naerdakse kevadtuuli).

1.
See oli veel kõik
alles olemata,
unistus ja
meeletus ja
iha

2.
Kõik lumeinglid
nüüd tõusevad tuuleks,
päevadeks pilvedeks
tantsima,
sulavad endalt
jäätumist

3.
Su huulte värinaist
ja palgete kuumusest
mu suudlused
voolivad armu

4.
Pöördun ja öö
sõidab mulle vastu,
meri randub
mu kopsu,
mu hingamisse

5.
Veed voolavad vabaks
aegadest end.
Purskkaevudest sillerdavad,
pungadest vabandevad
kevadhommikute
päevade
lõhnad

6.
Ühe lennu vaid tegi
ühe elu vaid elanud,
nooruse,
sünni
kuulutaja

7.
Varjud libisevad
aina sügavamale
me katmata niuetele,
nõgudesse, alastusse,
varjab meid iseendaga
öö

8.
Kaks esimest
ühena koos
lendasid Sinu suve
algust

9.
Ootus,
tulemine,
minek,
olemine,
Sinuga,
meiena,
kirena

10.
Sai huuli sõnadeks
kord seatud,
sai sõnu
pisaraiks
kord öeldud

11.
Oodates vihmaseid hommikuid
ja kuuvalgust
vahtuval merel,
olemasolemist olles
käputäites arvamistes

12.
Pehmed Su suudlustes
käed jalutavad
mu unne
küsimata,
keelamata

13.
Sa ei tea ega mina
veel
kardetud hingamisi,
ei minemisi
ega rajatuid teid

14.
Kui teetassi aurust
end joonistab pilv
mööda arga maad
ennast taevasse

15.
Joobnuna veinist,
Su huulilt joodud,
hinganult
saladust,
salgamist

*
Kuud kaovad taevasse,
tähtede taha,
päikesed merre, puudeladvisse,
hoiavad kinni
vaid arad silmad
oma pilgu ja unustusega

Röövin L-lt sõnu, mis ju minugi loodud võinuks olla:
"Olen ju tegelikult õnnelik... õnnelik nende otsustega, mis mina olen teinud ja õnnelik sinu üle."

2011-04-11T07:54:00.000-07:00

Mu arm,
ööd on juba soojemad
ja lähevad valgemaks,
varsti ei näe enam undki
pimedate kardinate taga,
tulen Sulle lähemale veel,
surun en Su vastu.
Sa ju tead seda tunnet,
kui kõik kaob ära
ja ainult Sina jääd
vedama naeratust mu näole.

Sulle ja mulle
meeldib koduteel helistada,
või teel, mis lõpuks ikka viib koju.
Kas tead,
kuis mulle siis
Su sammude kaja
varakevadistel teedel
meeldib kuulata,
ja kuis ma mõtlen end
Sinu kõrvale,
Sinuga sõlmitult kõndima.

Tahan olla, elada
iseennast,
meis Sind,
ja lasta end kanda
öödest päevadest
teadmata.

Mu kallis,
kui kuulad mu südametukseid,
kas tead, et ta Sulle lööb,
et ta Sinu jaoks
püüab heliseda nagu tuulekellad
õhtu eel.

Kes on see mina,
kes nõnda kaua ennast on peitnud,
mu sees, mu enda sees,
see naerev ja hingav,
see tahtev ja lendav,
ja olen see üldsegi mina
või Sina või arm?

Tead,
see on see tunne kevaditi,
kui kõik oleks justkui nagu sügis
ja välja vaadates võib nii arvatagi,
aga kes astub välja ja
hingab oma kopsud
porist valguse lõhna täis,
ei saa eksida.

Olla,
igatseda
ja unustada.
Olla kogu hinge, keha ja mõttega.
Igatseda Sind on hää,
sest tean, et tuled pea jälle.
Ja unustada lihtsalt selleks,
et siis veel enam
ihata, oodata ja olla.

Mu uned on Sinu nägu, mu arm,
nii suikun nendesse elama,
kuni oled taas siin
ja ma ei tea ega usu
enam und ega tõelust,
mis nõnda mus elada võib.

Kevad tuleb taas Õnnepaluga, justkui selleks, et rohkem märgata.

"Unustatud jõekäärudes päikese käes
on selline rahu, et selline rahu võiks olla hinges,
kui ta on unustatud.
Selline rahu."
("Kevad ja suvi ja")

M tuli täna vastu ja ütles, et mind kusagil silmates kohe ei saa muudmoodi, kui naeratab. Tegi minul kah kohe tuju heaks, tähski selle eest.

2011-04-04T13:15:00.000-07:00

Psst,
täna oli esimene vihm,
pladises juustele
ja plekist katusele
ja kõik sai vihma lõhna täis.

Ma olen ajast ära, elan hetki ja naeratusi ja vihma ja ootust ja kevadet.
Sest kevad on, täiesti kohal on. Sammud tantsisklevad kergelt porist läbi ja päikest ning vihma saab välja naeratada.

Et vetepeeglites põleda
jahtunud tulede und,
peaks endalt kõik rakmed kiskuma
ja puhuma
varjuks end,
peaks rääkima enese ajale,
mis mälestusi ei tea,
peaks viskuma lainevetesse,
mis randuvad
ei eal.
Ma peaks küsima oma unedelt
oma nime ja vaikust ja
kuud,
ma peaks varjama
oma alastust,
oma hinge ja sõnu ja tuld.
Ma peaks astuma läbi enda,
ja tahte ja tee ja taeva
ja ma peaks kanduma ajakeerisest,
seal, kus aeg ennast teab.
Ma peaks pühkima endalt suled,
võtma üllt tiivad ja öö,
laskma lahti
oma naeru, oma armu,
ja kui siis ma kirjutaks end
varjukirjaga valgusse,
ehk siis ma põleks
ja saaks
valgusriiki.

Täna kiikusin valge pilve oma mustade varvastega vihmaseks, ta pesi puhtaks iseenda, minu naeru ja rõõmuga pesi.

Ja ma aina naerataks, lihtsalt seepärast, et see Sulle meeldib. Jah, see ongi kõik.

2011-03-26T15:47:00.000-07:00

Maal ja R-i Tartus ja siis ikka selles päikselises ulmas, milles ma juba viimased kuu aega uitan...

Keegi ei tea,
aga tegelikult mulle meeldivad hommikud
ja õhtuti ei tõmba ma kardinaid akendele,
sest mulle meeldivad
esimesed kõditavad päikesekiired.
Varjud on pikemad
ja kuuma tee aur mängleb laudlinamustreil.
Iga hommikutaevas on saladust täis,
sest kuhu need tähed,
kuhu see kuu kadus?
Puud on väga tasa
ja teed on kinni jäätan'd
ja kõik, mis oli eile,
on teise näoga.
Sammud on arad,
kui latvades udu
ja nii vaikselt voolab
ööst sulanud oja.
Mulle meeldib
hommikul,
et midagi pole teada,
sellest kõigest, mis võib tulla
enne uut hommikut.

Kui me Su aknast välja vaatasime, siis ma veel mõtlesin, et kas enne tuleb tuul või tulevad linnud, sealt, kus on soe, soojem veel. Ehk tuleb hoopis valgus, Karlova tänavatelt või naeratustest või aeg lihtsab kõnnib ringi täis.

Ja taevas on nii lähedal
ja jõgi voolab must läbi,
on kevade tuul, võimas,
puud panevad vastu,
jää murdub lahti.
Minust kasvab puu,
sosistan, aga ei kuulda,
sosistan aina, et kuuldaks,
sosistan aina,
ja taevas on nii lähedal
ja jõgi voolab must läbi,
valgus paistab end jõeks,
voolab, murrab jääd,
kui Sa teaksid,
Sa ihkaks end jõeks,
voolaksid...
ja taevas on nii lähedal
ja jõgi on suurem veel,
maa hoiab must kinni,
jõed voolavad läbi,
tuul kisub sosinad endale
ja aina kõneleb
ja ma sosistan aina, et kuuldaks
ja ma sosistan aina, et
ja tuleks tuul ja kannaks kaugele
mu elusosinad.
ja taevas on siinsamas
ja jõgi voolab mu sees,
kuivavad pisarad,
vaikivad sosinad.

Võib ju vist rohkem, kaua pole olnud.

Kui ma keset ööd ärkan
ja ma pole Su kaisus
(kuid Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Kui ma keset ööd ärkan,
kuid ma pole Su kaisus
(hoopis Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Kui ma keset ööd ärkan,
sest ma pole Su kaisus
(ainult Su sall on mähkunud ümber mu keha)

Ja kuidas ma peaksin
veel mõtlema, kui
Sa poed mu pähe,
mu põue, mu hinge,
ja mina lihtsalt
elan Sind
oma mõtetest
enda päeva,
enda öösse,
enda ellu...

2011-02-26T13:29:00.000-08:00

Ükskõik, kui palju või milliseid sõnu ma siia kuidas ritta sean, tahan ma tegelikult kirjutada vaid seda, et Sinuga koos muutun ma õhkkergeks ja kui Sa minnes mu käest lahti lased, siis ma kardan, et tuul viib mu endaga kaasa.
Sa tule siis, püüa mind kinni, ja suudle tagasi.

Ma unustasin olla
ja olingi.

Miniatuurseid mõtisklusi

2011-02-16T12:23:00.000-08:00

Ma jagan oma tuba ühe ämblikuga. Ta veedab talve mu voodi kohal, lae all. Terve aja, mida võib külmaks nimetada, on ta seal veetnud, ühe koha peal. Mõtlesin, et lasen tal kevadeni talvituda, siis tõstan välja. Ema pakkus eile, et äkki on ämblik ära kuivanud, nad pidavat vahel nii tegema. Nüüd ma kardan teda, kardan, et jagan oma tuba surmaga.

Ma arvan, et surm on kõigil ühtmoodi, pole vahet, kas sureb ämblik, hiir või inimene, surm on ikka sama. Ma ei tea, kas surm on valus, kerge või lõplik, aga mõne valugi võib teisele ilus tunduda, üks on ta ikka. Vahest ainult elada on teistmoodi, kui õnne ei näe või armu ei otsi.

Kõik eile korstendest tõusnud valge suits on täna puudele langenud, puud enese sisse võtnud ja ma usun, et kui tuul on liiga vali või kui keegi puud liiga kõvasti embab, siis puu hajub kergeks pilveks ja tõuseb üles valgesse. Aga tuul on vaiki ja keegi ei emba, sest ses hetkes seisab kõik. See pole kunst, see on päris.

Teistmoodi on viimasel ajal, aga las olla, praegu ei saagi ju muidu.

Mu süda on maailmasuurune
ja õhtul
heidan ta peale unele.
Mu armastus on ajasuurune
ja iga hetk tast
on elatud.
Mu kodu on vihmasuurune,
võtan ta kaasa
ja olen
tas kõikjal.
Mu õnn on naerusuurune,
heliseb sees
mu muusika.
Mu valu on pisarasuurune,
mis voolata võib jõeks,
olla õhk
ja jää.
Mu elu on meresuurune,
ühelt kaldalt tesiele ei näe
ega tea, kus on algus,
kus lõpp.

Katsuda päikesekiiri!
G.

2011-02-07T05:05:00.000-08:00

Hakkan siis taas elu elama, piisavalt kaua sai teda mööda libisemas jälgida. Käin iga raske sammuga seismist ja prahti endast minema ning hingan mõnuga endasse selge tähistaeva lõhna.

Hea ootus on sees, ei nõudlik ega kannatamatu, lihtsalt rahul ja teadlik.

Oli päikesepaiste,
lebasime taeva all
ja midagi muud
polnudki.

Oli septembrikuu õhtu,
tulid,
sest alati
vaid nii tekkis tõelus,
tulid mu puu alla
ja embasime
vaikides.

Oli meri ja
vaikus ja
öö,
oleksin tahtnud
Sulle öelda
väga paljut,
aga ma ei
osanud.

Oli muusika kui
hing kehast
rabeles.

Oli üks neid õhtuid,
lõputuid õhtuid
teetassi taga,
mil meid taas
peenelt õhtu ööks saamisest
teavitati.
Ma polnud ikka veel
jõudnud Sulle lugeda
ja Sul
olid silmad märjad.

Oli
Sinu pilk
teispool tuld ja
armastust.

Oli suvi,
Su tedretähnide ümber
mänglesid
kullakarva juuksed,
heina sisse peitsime end
maailma eest.

Oli mets,
milles me oma
kõrvetatud jalgadega
mustikaid
koogile noppisime.

Oli öö,
kuuvalge ja tähine.
Alasti läksime merre,
kui palju meist sinna,
kui palju kaasa,
ei tea enam
laineharjadki.

Oli vaikus.

Oli kohtumine
taas.
Sina tahtsid kaduda
ja mina
tahtsin Sind.

Oli pärastlõuna,
Sina küpsetasid taas,
hoolitsesid,
mina tegelesin teega,
asiselt mõtlikud,
naerul olime.

Oli meri,
tühjus,
kuumus
ja kaduvik.
Ma kartsin,
kui Sa teaksid,
kuidas ma kartsin.
Ma hüüdsin
Sind,
paljas oli maa.

Oli
sammude
seadmine
võõrastel
radadel,
kõnelesime
armastusest.
Tol ööl
oli mu hinges
põletavaim valu.

Oli üks jõgi,
mis hargnes.

Oli hommik,
me läksime ärkama.
Sul olid tassid,
mul tee
ja me istusime
vanalinna hoovis.
Järgmisel õhtul
kinkisid mulle sule,
mis nüüd iga mu luulerida
paitamas.

Oli naer,
seda oli palju.

Oli videvik.
Sina olid minemas,
mina jäin maha,
aga Sina
teadsid.

Oli kontsert.
Nägin Sind vaid hetkeks
ja läinud Sa olidki.

Oli turupäev,
läksime lehmakomme ostma,
ikka parajaid peotäisi
roosasid
ja siniseid,
nad kuulusid
kokku.

Oli vaja minna,
Sa olid haige
ja ma võtsin
Su haiguse
ühes.

Oli öö,
Sina norskasid,
aga mina
ei saanud und.

Oli suvi,
juuli vist,
võtsin Su
oma pakikale
ja Sina oleksid
ju
maha kukkunud,
mind ka kaasa võtnud,
rattast rääkimata.

Oli aprill,
kümnes,
tantsisime paljajalu
ja mina
tahtsin Su
koormat kanda.

Oli.
Pisaraid voolas Su silmist.

Oli vein
puu otsas,
südasuvel,
kui tagasi tulid
ja sõnad
ei lõppenud.

Oli talv,
Sa värisesid,
kuni polnud enam külm.

Oli saun,
mitte et oleks olnud
leili või kuuma.
Me rääkisime,
Sina olid katki
ja arm
piinas.

Oli tantsu,
muusikat,
mõnedel vaikust.
Vaatasin ja
kadestasin
Sind.

Oli kolm
sõna.

Oli kõik.
Ja nüüd ma otsin
Sind
tähepilgutusest,
pimedusest
ja tuule kaebest.

Tule tagasi, lihtsalt, tule ja oleme.

Täna valgustas tänavalatern udusse ja peegeldus piiskadel miljoneid kordi päevavalguseks. Ampsasin paksu udu ja neelasin mahlaseid suutäisi. Hea.

G,
tagasi.

2011-01-13T10:03:00.000-08:00

Ma sain taaskord märkusi puuduliku luule jagamise kohta. Nüüd tuleb palju, sest mul on lihtsam luulet siia kirja panna kui kõike pikalt jutustada.

Oli London. Vihm, liikumine ja igatsus. Kurbusest kasvas rõõm ja mina hakkasin taas naerma. Aga ei saa nii, et hetkega jätaks kõik, ei saa ka nii, kui ise olla ei saa ja ei saa nii, kui päris ennast ei näita.
(Ma vabandan kaootilisuse pärast)
Ma tahtsin öelda, et laval on kõige raskem ja kõige lihtsam olla mina ise, alasti oma imelises endas. Minu sõnad said kuuldavaks, minu kogemine nähtavaks.

Ma võtsin aja ära,
ma võtsin oma aja
endalt ära
ja kadusin
olematuse piirile,
kui tõmmata joon
aja ja ajatuse vahele,
võiksin ma keskele seista ja
ennast ära anda.
Mul pole enam
ühtki kaduvalgavat
teed, millel
ühelt rajalt teisele
sammuda.
Taevas on sügavsiniselt
ja ajast sügavamalt
hinge laskumas,
tuul puhub
hinge kehast
minema ja
vihm peseb puhtaks
lugu,
milles ühtki
alusetust pole.
Mind pole alles
siin kehas elamas.

Kõik on taas kulgemisse kadunud, mina lähen ühes ja seekord naudin.

Ma haaraksin tuulest,
kanduksin minema
ja keegi ei märkaks
järgmist tolmukübet
tormis keerlemas.

Ma tahaksin nüüd lõputult kirjutada. Vb ma kirjutan paari tunni pärast veel, siis pole kõik koos.
(ps. 28. jaanuar Vabalava Solarise Apollos)

Ma olen tagasi
Soojus voogab kehasse,
voogab huuled
hella rahulolu
naearatusse.
Hing heliseb sees,
tõstan pilgu pilvisse
ega tea ega peagi,
palju jääb minu
ja taeva
minu ja
tähtede vahele,
kõik või mitte midagi.
Imetlen iga helvest, mis
oma lõputul lennul just
minule langeb,
minu üles leiab.

Kell kukub kolm korda
On varahiljavalge

Minna, et tulla tagasi.
G.

2010-12-08T01:12:00.000-08:00

Puu oksale langes liblikas,
õrn,
pea olematu hapras kehas,
suur hing,
piiritu
ühes kõiges.

Tema kolme päeva elu
oli ühe puu elu,
kes kõneles talle möödunud
aegadest,
kõneles, mis on külm,
talv
ja torm.

Puu kõneles armastusest,
mis ümber tema mängelnud,
ta kõneles hirmust,
mida võõras tuul
oli toonud
ja valust,
miles üksikud temalt tuge
otsisid.

Puu kõneles igast oma
lehest,
mis temas kasvanud
ning oma
murest
nende lennu,
nende elulennu
pärast.

Puu palus liblikal
oma lehti otsima minna,
öelda, et
puu
mäletab ikka,
armastab ikka.

Oli kolmas päev.

Kogu aja oli liblik
kõvasti puust
kinni hoidnud,
kuid viimaks
haaras ta tuulest
ja lendas oma lennu,
et maanduda puu juurtel,
mullaks saada
ja nõnda nagu lehedki,
ise puuks
tema hinge kasvada.

Üks neid hommikuid, mil midagi ei saa valesti olla. Kuigi on küsimusi, on keerulisust, aga need on sõnad, need pole see, mis nende taga on.

Sa aevastad
ja lumi
langeb hetkeks
kiiremini
taeva poole

G.

2010-12-06T13:01:00.000-08:00

Oli Tartu, eri nägusid ja külgi näitav. Tudengite ja gümnasistide, võõraste ja omade, vanade ja noorte. Ja mina armusin lootusetult Rauno Tartusse, sellesse ajatusse kulgemisse ja jagatud olemistesse.

Õe naeratusele teen pai. Kergem on Sinust.

Leidsin midagi, mis vahepeal loodud. Kuulub ehk siia.

Kas sa ei taha vahel
lihtsalt peatuda
ja kuulata, kuis
aeg hingab?

Mina tahan,
mina tahan lihtsalt,
hästi lihtsalt,
kõige sisse kaduda,
nõnda kaduda,
et olla vaid seal,
kus ma tahan.
Ja mina tahan
vaikuses olla.

Kas sina ei mõtle, et
tuul on puhutud
meid minema viima
ja ta sositab meie
elusse samamoodi kui
lehtedele
ja kui kord elu lahti laseb,
siis sinust saab su tahe.
Mina vaatan, kuis tuul
juba puudel
lehtedele augud sisse puhub
ja tunnen endastki
tema aega läbi minevat.

Kas sind ühteaegu ei
vabasta ja piira su keha?
Oh, mu keha, mille kõigeni
ta võib mind
viia,
aga mille kõigeni ta ei
küündi.
Mina armastan oma keha,
sest temata mind poleks ja
mina panen ta kõnelema.

Kas sa vahel kardad, et
armastus kaob sinust ära?
Mina ei karda,
ma tean, ta on,
igaühes, ta on,
siin sees kasvamas
ja tundma saavad
teda kõik,
kes loobuvad
ega keela.

Kas sa vahel ei ihka
lahti lasta,
kõigest lahti lasta,
iseendast lahti lasta?

Mina ihkan vabaks saada
oma mõtete, mõistuse
piiramisest
ja vabaks teha
oma mõtete, mõistuse
piiritus.
Aeg on minu poolt
seda tegema.

Kas sa oled vahel
olemata?
Oled nagu gongi kõla,
mis kaob nõnda,
et ei tea, mil on vaikus,
mil muusika
ja kas üks mitte
teine ei ole.

Kas sa ei leia,
et kui olla nii paljut,
siis tegelikkus on väike?
Mina mõtlen, et kui
mind saab liiga palju
ja näod muutuvad mu näol,
siis mind pole
ega polegi,
aga kui mind on
nõnda vähe,
üks nägemata kõiges,
siis ma olen,
olen,
olen.

Kui vaid liblikad talves ära ei külmu, on kõik rahu, kõik kergus.
G.

2010-12-01T11:28:00.000-08:00

See on vist kadunud aeg. Mitte kaotatud ega möödunud, lihtsalt õõtsumas kusagil piirituses ühest ääretusest teise.

Ma olen väsinud, jälle väsinud, nukker. Selline olek on saanud justkui mingite ilusate hetkede, olemiste alguseks. Võib-olla on see ka rahu, see kui terve päev on olnud kiire liikumine kindlate sihtide poole ja viimaks jääb vaikus. Aega ju tegelikult on, on rohkem, aga ununeb kiirelt.

Ma kõneleksin helmemändidest, kellele Kaplinski ilusaima nime andnud, kõneleksin lehtedest, kes kõike mäletavad, kõike teavad, aga midagi ei aima, kõneleksin puudest, kes on seest tühjad, kes kõik endale sisuks võtavad. Aga see pole enam praegu.

Ma püüan varjudest aru saada. Mis on vari? Õhul pole varju, vaikusel, pimedusel, valgusel ega tühjusel pole varju. Sellel kõige tõelisemal pole varju. Kas varjud üldse on olemas? Kas pole see mitte pelk sõna ja inimesee silm, mis tervikust osa lahutavad? Vari on sama mis ta kandja, lahutamatu, tervik.

Kuid lume vari, hetkeks ilmuv väike, on nii tõeline, nii ausalt vaikne.

Kui kuuvalgel üles sadavasse lumme vaadata, siis on see kui lõputu tähesadu, soovi!
Kui kahe metasekvoia vahel keerutada, siis saab neist üks.
Kui otsida armastusele vastandit, siis seda pole.
Armastusele
ei leidu vastandit.
Armastusest
ei saa midagi ära võtta.
Armastus on kõik
ja armastus pole midagi,
sest kes kõneleks sellest,
mis on iga sõna sisu,
iga aja hetk.

Kõik maailma luuletajad
kirjutavad sama luuletust,
kõik tantsijad
tantsivad ühte tantsu.
Iga laul, mis lauldud,
on üks muusika
ja iga sõna, mis lausutud,
hinge saab samas keeles.
Kõik sammud on sammuda
ühel Maa pinnal,
iga hetk on hingata
samast õhust ja ajast.
Ühegi sõna taga
ei ole midagi,
on enam kui kõik,
on aeg.

Kergemat
G.

2010-11-04T12:53:00.000-07:00

Üks naeratus, piisab sellestki, et tunda, kuis elad ja millal elad.

Ja minul läheb hästi, ausalt.
sest ma lasin end vabaks...

…
Ma usun
taevatähtede kõnelustesse,
usun maa jõudu ja
kandmisse,
ma usun, et elu on
lõputu hetk ja
aeg on hing me sees.
Ma usun, et
maailm on kerge kanda,
on voolu sees,
on kestev.
Ma usun, et
puude juurtes on tõde,
mille veest õhku
ammutab ja
iga leht, mis
kord mullaks saab,
teab saladust kõigest loodust.
Ma usun,
kord jõed voolavad
läbi,
voolavad metsaks,
taevaks end
ja igaüks, kes temast
joob,
kustutab janu lõpuni.
Ma usun, et õhk mu kopsus
on sama, mis igas öös ja
hingamises,
ma usun, et
pimedus on tark, ta teab, et
üks on kõik.
Ma usun, et
vaikus on kuulja
igast värvist, helgist ja
tundest.
Ma usun, et
tühjus
on hingele haaratav,
ta on täis kõike,
kõiksust,
Ma usun, et tõde on me sees,
on loodu igasse
ja iga küsimus teab vastust
juba enne tekkimist.
Ma usun, üks kuu
on uus iga kuu
ja päiksest
iga päev sünnib ime.
Ma usun, et ühes
pilgus on tarkus enamast
kui kõigest
ka ühe aja tuules kostub
mere
sosin, lõhn ja
paiste.
Ma usun, et armastus
loodi kasvama,
loodi suureks elama
ja ma usun, et
Sina
olid, oled ja
tuled
hea hingena
igas elus.

2010-10-29T06:53:00.000-07:00

Hing jääb haigeks ja
keha jääb haigeks ja
soolane pisat kipitab
huulte pragudesse.

Aeg võtab oma,
võtab elu osa
ja murrab tolmust välja vee.

Haiget saada või
haigeks jääda,
hetk või
lõputus?

Ma olin haige. Kes teavad lugeda, loevad paljut välja sest.

Päike paistis hinge sisse just. Mu silmad nutsid terve eilse, nüüd on valus päiksele silma vaadata. Oh, ta nagu meelitas mind endasse kümblema. Õhk on väljas nii kerge, kas tõesti sama, mis see lõpnema jäetu siin sees?
Ja kuidas ta paistab ühtmoodi kõigile, valimata...

Alanud on lehtede ööd, eks ikka nende puude laste omad. Kord ma jutustan teile nende kõnelusi, aga teadke, et see, kelle kogu elu on näha ühe lehe kasvu, võib teada enam, kui ükski silmadega vaatleja kogu maailmast vaadata oskab.

On sõnu, mida ma veel kirjutada ihkaks, aga las jääda hiljemaks. Saage enne osa sellest, millest minagi, lugedes Kaplinski Prelüüdi. Oeh, ilus, ilus, ilus. Ma ei oska ega tahagi siit midagi väja tuua, sest nagu Allan kunagi rääkis, pole ükski lõik ega osa lahutatuna tervikust enam tõelus nagu ei saa ka inimesest eraldada tema ühte omadust, pahet või head.
Prelüüd on kirjas "Kirjutatud. Valitud luuletustes" ja kusagil kindlasti veel.
PS: See raamat on hiiglama hea padi.

Pehmust!

2010-10-25T04:44:00.000-07:00

Kes kirjutas tähtedesse
ühe aja elu,
ühe maailma armastuse?
Kuis võis üks loodu
endale kõige meeletuma
raskuse ja valu
kanda võtta?

Nimega muudetakse
üks koorem
nii õhkõrnaks
kui tuleraskuseks.

Kas meri võib otsa saada,
kui üks laine kaheks
kaduvaks randub
ja ühe vahuse, soolase
mere põhja
igasse liivaterasse
igatsus kasvab?

Kuidas lubati
õhul üks hetk
otsa saada,
puult juured
tõmmata,
maapinnal
kaduda?

"Issand jumal!Üks hetk õndsust! Kas sellest pole siis küllalt, kas või terveks eluks?!"
"Valged ööd"

Ma ei tihka end liikuma sundida. Seisan tummalt paigal ja vaatan elu möödumas.

2010-10-12T13:10:00.000-07:00

N-le.

Allikas sai üheks suure
külma jõega,
kiirenes ise ja kasvatas
vett.
Otsata ja lõputa
uuristas vesi maasse
teed, voolas elu,
voolas aega.
Üks aeg, mida teadis
kogu loodu,
üks algus või kulgemine,
üks kõik.
Jõgi oli voolanud
aega, millest sai
kaua, aega, mis
mäletas ammut,
kui ühe veepiisa
hirmul soov
sai jõe haruks
oma teed voolama.
Kes teab, kus on algus,
kus on lõpp
ja kas kus kaks
jõge üheks kohtuvad.

Kõneldi ajast täis valgust,
mil üks allikas
väikest jõge kasvatama
voolab
ja meelde tuletab,
kus on igatsevad teed.

Pehmust,
G.

2010-10-10T13:14:00.000-07:00

Ööst saab pimedus,
milles pole näha puud,
mille lehtedeks olevad
veepiiskadest tähed
homse päeva valgust
säravad.
Lennult langev sulg
sosistab tuule kandumisse,
et taevasõnade sära
on peegeldus
Sinu enda silmist
ja Sinu hing on see,
kellest puu harud
kasvavad.

Olen raskem kui maailm, olen kergem kui öö. Neid mõlemaid kannab üks elu.

Ma ei kuule, ei taha või ei julge kuulda.
Hirm.

Sina tea, et mul on Sinust hea meel. Täida mu üks soov - ole õnnelik!
Ma kipun ise unustama, ei taha uskuda, aga ma olen tegelikult ka.

Ma tahan puu kehasse, tahan aega kasvamiseks, tahan olla üks kasvamine maast taevasse. Hing maailma põues.

Väsinud nukrusest naeratus.
Embus.
G.

2010-10-03T11:39:00.000-07:00

Täna läksin ma metsa. Vanaisa ja emaga. Vanaisa rääkis kurbadest asjadest, rääkis päriselt, rääkis tõde teatavaks.
Külm võttis seened ära. Ööst kange sambla vahel pugesid jõhvikad soojemasse põue, minu sõrmede eest peitu.

Nädalakese olin ma kadunud. Lõplikkus tuli sisse elama, viimne päike paistis peale ja tahe kadus ära.
Kuid ühes päevas on endiselt terve elu ja mina ärkasin taas.

Valgus
peegeldab mu
veeks
ja mina,
külm ja lõputu,
voolan
läbi maa sügava põue,
algusse,
millest juured
kasvavad.
Ma kasvan
loomise uuesti,
saan looduks
uuesti igavesti.
Ma kasvan mööda
maailma veetud
teid,
ma olengi tee,
olen edasi, ees.
Mis minust võrsub,
on õhu keha,
on hing
igas
ja kusagil.
Ma sirgun ajaks
üheks ja ainsaks,
iga hetk
täitun ja tühjenen.
Joo mu allikast,
kui tead, kes olen.
Sa näed, et mind pole.
Kui mind loodi,
kasvas Sinust siin
ja Sa kuuled,
et Sinus on kõik.
Mina,
Sinu lõputu aeg
kasvan vaikusest vaikusesse.
Vool läbi
maailmatäie elu
ei tunne
keelamist.

Kurbusest ja igastsusest võib hetkega saada teadmine.

Vastuste eelduseks on küsimused.
Õnn on sama, mis kurbus, on sama, mis algus.

Mina olen tänulik ja võtan vastu, sest mis mul on, on peegeldus mu vajadustest.

Leht, mis lõhnab nagu lehekuhja kiskuv hing. Ja lõhnab nagu minu väike sügis kastaniloomadega, kes mul kunagi välja ei tulnud. Akna taga lõhnab öö ja iga uus päev.

Kuidas lõhnab vaikus?

2010-09-23T12:24:00.000-07:00

Praegu tahaks nii, et ma võiksin lihtsalt kaduda ja keegi ei pahandaks.
Täna öösel ma nutan, kui see ainult raskust vähemaks võtaks.

Ma kardan endast veel enam anda. Ma kardan inimesi, kes tahavad võtta.
Ma kardan ära eksida.

Kõik on oivaline hetkeni, mil küsitakse, kuidas mul läheb. ja kui ma siis ausalt vastata tahan. ja aega võtan.
Aga kõik läheb ju hästi..või?

Kui ma küsin, kas see ongi siis tähtis, siis ma tean, et hetkel on tähtis see üks, kes soovis näha, kes leidis ilu ja igatses. Ja mina olen nõrkemas hinge ees, kes on tundmatu selles elus.

On põhjust, miks ma enamasti rasketel hetkedel ei kirjuta. Ja ma tean, et praegu on lihtne, kui vaatan tagasi.

Ma ei tea praegu, mida ma tahan.
Raske on nõnda.

Berliin, nüüd.
Ma leian aja, et öelda, mis päris on.

2010-09-16T11:59:00.000-07:00

Ainult sosin on jäänud. Veel kunagi pole ma nõnda hääleta olnud. Ja ma mõistan, et kõik, mis on tähtis, selle saabki sõnadeta öelda.
Veel kunagi pole ma nõnda hääl olnud. Olen puude kohin, olen mere müha, olen tiivalöök ja maad puudutav leht. Olen vaikus.

Ma pole haige, ma olen täiesti terve, sest see pole hing, millest murdun, see on teadmiseks, mis on tähtis.
Eile kandsin mina maailma. Minu häälest, minu hingest, minu paljaste jalgade all tantsivast vihmast sai üks. Tõusku tuul, alla vihm, on torm me aeg. Sina oled minu nägu, minul maailma nägu.

Ema,
ma näen.
Ema,
ma olen pime.
Ema, kanna mind oma igaveses põues.
Ma olen sinus.
Minus on maailma aeg,
ma olen loodu.
Ema,
hoia mind.
Ema,
ära lase mul unustada,
ma olen.
Ma olen kõik,
mida minus pole.
Ja ainus, mis mus on,
on aeg.
Ema,
ma olen kuulja,
mu hääl on vaikus,
keha ulm.

Ma mõtlen, et teen ühe kogu ära. On kogunenud nõnda paljut, mida tahan jagada, aga siia tahan üksnes praegu olevat.

Julgust vaadata tagasi ja vaikust, et end kuulda.

Ja sügisöö
kuukollases valguses
kirjutavad puulehed
õhku soojuse,
et hommikusse ärgates
oleks kerge su poole
sammuda
ja su huulilt
öist kastet
suudelda.

Sina, ole juba aeg, mil ennast näed, ole, ole olev.

2010-09-05T14:19:00.000-07:00

Ema tõi hommikul pargist kastaneid ja tammeoksi. Hingan sügist endasse. Tuleb ilus.

Sa tulid tagasi. Sa oled tagasi. Ma ei teadnud, et selline valu minusse mahub. Ma ei teadnud, et selline õnn minusse mahub.

Kui vähest on vaja, et taas tõeliselt elada. Lõpetades vastuhaku hingele.

Ma olen tugev puu,
kuid kui tõuseb torm,
võin minagi murduda,
praguneda ja langeda.
Seesama tuul, mis mu
lehtedes mängleb, paitab,
võib nad minema pühkida.
Sest latv ei püüdle lähemale
mitte ainult päiksele,
vaid ka tähtedele,
ja tähed võivad
langeda ühes lehtedega.
Jääb kuiv ja kriipiv
keha hinge haarama
ja pisarateta
ei tunnegi ära
tema enda soojust,
kaitset ja tarkust.

Kõike on liiga palju ja liiga vähe öelda.

Lihtsalt, mina olen taas tervik.

Pimeduses näevad silmadki, et kõik on üks.

2010-08-23T16:16:00.000-07:00

Vihm kõneleb
tiigile,
kui õrnad nõelad
langemas vastu
tühja metalli.
Mida peenem, arem
on vihm,
seda heledamalt kõlab,
seda enam teda tean.
Tiiki jääb vaikus.
Vihma ja pliiatsi
rapsoodia
mu nahkkaantega
köidikus.

Öö hakkas äkki veelt
peegelduma,
poleks näinud,
poleks teadnudki.

See on mu uus lemmikheli. Schnelli tiigil, kui ei tea, kas on veel õhtu või juba öö, ja vihmast annab aimu vaid mäng veepinnal, ta nägu ja hääl.

Mina tean nüüd, milleks need tähed kasvasid, mis saladusega nad minu taeva ilmusid.

Muud polegi. Tõmban oma sulega üle õhu, üle hingede, hinge õhu.
Kas nägite, millised jäljed sest üleeile öösel jäid?

Kui vaid keha hinge kinni
ei hoiaks,
ma lendaksin õhuna
pilve.
Ootan,
ja ei tea,
kes kus
mu minema puhub.

Igatsen.

2010-08-16T13:23:00.001-07:00

Täna ma siis kirjutan, et Rauno rõõmus oleks ja tärnike kirja saaks. Öelda on ju tegelikult väga palju, aga ma olen justkui unustanud, kuidas see käis.

Kui ma tahaksin vabandada, siis ma ütleks, et ma olin kaua ära, kui ma ei tahaks, siis ütleksin seda sama. Ja hea oli. Tsirkus on olnud igapidi läbiv, puhkus, täielik.

Eile käisin oma tädil külas ja me rääkisime mõttepuhkusest. Eestlased ei oska ju puhata, mõelgu siis iga tegevuse juures, mida nad parasjagu puhkavad, jalgu, silmi, mõtteid.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mina olen õnnelik, ma olen seda otsustanud. Sest mida muud saaks õnnelik olemine või mitte olemine olla kui otsus. Leppimine? Ei.

Ja tegelikult ma tahtsin öelda, et ma teen etenduse. Praegu täituvad kaustikud sõnade ja joonistustega. Seejärel lavastamine. Ise tegemine. Ja 4-14 august 2011 on Tsirkusepuu festival.
Miskit, mis tuleb:

Ütlete vaba, aga mõtlete kaugemaid piire.
Ütlete vaba, ise aheldatud sõnadesse, mõistetesse, leppimisse.
Ütlete vaba, aga teil pole raasugi unistust, unustust ega kadu.

Mina ei kõnele vabadusest. Sest te ei mõistaks seda kui muud kui piiride kompimist. Te ei saa ju aru.
Aga kui ma kõnelen, kuis põhi kaob alt, kui ainult ennast saab usaldada, kui see on eneseusk, et maa veel kannab, taevas ei kuku ja me läheme edasi. Siis te ei ütle vabadus. Te ütlete hullumeelne, sest te ei tea seda.

Ja veel on tähtis, et jalad on paljad ja muie suul. Joosta läbi Balti jaama paljajalu, lompidest läbi, tuvid ees lendu tõusmas. Hahh, aga nii ongi hea. Ma ei oska enam jalanõusid kanda. Riideid ka mitte. Pistke peitu see paljas hipi!

Veel on tähtis, et ma unistan. On tähtis, et minus olev laps kasvab ja tahe ning teadmine suurenevad.

Ja on tähtis, et Sa tuled mu öhe keset mu kirjutamist üksnes selleks, et mind emmata ja mu sõõrmeisse jääb Sinu lõhn ja mu hinge me kõiksus.

Kas armastus
paneb meid
nägema
või pimestab meid
kõige meeletumal viisil,
tean ma siiski,
et enamat ma näha ei
suudaks
ja pimedamaks minna ei
saa.

Igal lainel on üks kord randuda.
Merel on terve igavik randuda.

Ja ma luban, et ma ei kaota ennast, et ma ei unusta elada, ei unusta unistada. Ma olen ju otsustanud olla õnnelik. Pühin pisara ja naeratan.

2010-05-27T12:49:00.000-07:00

Liiga kaua olen elanud seda mina, mis mulle ei meeldi. Kuid kord saab läbi seegi.

Ütleksin, et seisan, aga muu ei voola mööda, ei lähe ette. Aeg on vist kadunud.

Ometi olin ma täna kõige ilusam, kõige puhtam selles hämarikus. Nagu siis kui ma muusana aega käisin. Tol päeval oli päike teist nägu, kivikesed veeresid jalge ees. Sain sulle vastuse, tead, see on nagu elu lükkamine, üritad talle suunda anda ja kui ta ära kaob, korjad üles ja hoiad järgmiste minemisteni.
See päev meenub justkui viimne kord elamisest. Vahepeal on udu olnud, eks ma siis kõnelen veel sellest päevast.
Armastame avatud aknaid, kardame akendeta maju, sest viimases enam varjamist, sulgemist olla ei saa.

Soovitati pealkirju. Panen siis sellele siin. Aga see võib veel muutuda kui ma rohkem mõelda viitsin.

Armuke

Sel ööl olin ma ilus
olin ehtinud end
kuukiirte
udukanga
ja vihmapiiskadega
Sel ööl tantsisin ma
kui õhust baleriin
armu enda muusa
ja heli andunuim ori
Sel ööl oli mu hing
hammastega rebiv iha
südameni kõrvetav kirg
viirastusist täidet' tõelus
Sel ööl olin paljastanud oma
pehme puutumata keha
kõiksuses eksleva vaimu
minu silmadega nähtud maailma
Sel ööl olin ma
sinu petja
olin öö armuke
temale näitasin end

Ja tegelikult olen ma väsinud

2010-05-12T13:00:00.000-07:00

Tule, kõlgutame mu aknal jalgu ja heidame päiksele varju!

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et puud kasvatavad lehti ja minu puul on korraga eelmise ja selle aasta lehed. Eile õhtul jagasime paljut ja siis ma haarasin oma puul ümber kinni ja avastasin, et tal on minu pea jaoks lohk ja minu käte all kaarduv koor. Leene teeb enne Saksamaale minekut pildi kah kätest ja valgest kotist.

Teine puu valmib Rotermannis. Kes läheb näitusele, leiab seal ühe akna alt minu pesa, kuhu lõksu ma end joonistasin ja kirjutasin. Puu joonistasin suurte juurtega. Siis joonistasin lehed, väiksed, ja kohe palju, nagu nad äkitselt päriseltki ilmusid. Täna ma joonistasin pildile ühe võilille juurde. Selle esimese võilille, millega ma oma nina kollaseks nuusutasin ja mis ehk sinugi ninaalust värvis.

Complexions contemproary ballet oli esmaspäeval. Aga kõik oligi hetk, õigemini tohutult hetki üksteise järel. Kui muusikal oleks keha, siis just nõnda püüaks ta sellest pääseda. Tantsija hing ei vaiki kunagi, aga kõige ilusam oli kuulda vaikuses hingamist, näha hetkeks peatunut.

Me ütleme armastusväärne, justkui leiduks kedagi, kes armastust ei vääri.

Vahepeal oli emadepäev

Kui kõneleksin
inglite keeli
ja paitaksin kui
tuul
kui embaksin kui
päikesesoe
ja hinge südamest
naerataksin
Siis ehk mõistaksid
saaksid aru,
kui
väga sind armastan

Ema luges meile raamatut ette ja meie unelesime ta hääles.

Ilusad olete, ilusaks teete!

2010-05-05T14:24:00.000-07:00

See oli see sama
õhk, millest me
elada tahtsime.
Hingasime
hinged
ühte.

Õhk, milles on pimedus, valgus, vaikus, tühjus, muusika, tuuled, armastus, aeg - kõik ja ei midagi.

2010-05-03T13:03:00.000-07:00

Üks kullakallis tuli tagasi. Mitte ainult väljamaalt, vaid sellelt ära-olemise maalt. Või ehk tulime me koos. Naljakas, kuidas me kaugeneme, aga samas oma eluga ühes punktis oleme. Justkui paralleelsed tänavad või raudteerööpad. Mis see oligi 1,58/1,53? Pean Zahirist üle vaatama.
Tegelikult vahel me käime kokku, teed ühinevad. Näiteks siis kui me Schnelli tiigi kohal puu otsas piknikku peame ja teame, et muud polegi vaja, kui päikest, tuulevarju ja sõnu...aga tegelikult piisab vaikusestki. Sul on silmis see helk. Ilus on vaadata.

Ma olen oodanud muutumist. Mul on viimasel ajal pidev teadmine, et varsti pöördub kõik. Teen justkui ettevalmistusi ta vastu võtmiseks. Aga tegelikult pean ma ise muutus olema. Ma ei saa oodata, et muutus tuleks kui minust eraldiseisev olek. Tegelikult minu ootus juba ongi muutmine, ma lihtsalt unustasin ennast veidi ära.

Käisime Nelega merel. Seal, kus trammid ühtaegu lõpetavad ja alustavad.
Adru oli kuiv ja oli märg. Istusime keset laineid kivil, sul olid jalad vees ja mul sõnad suus. Ja tegelikult elavad kõik inimesed mere ääres, sest mis see maa muud olegi, kui väike kivike keset merd. Mõned lihtsalt teavad merd, mõned näevad. Kuulasime vaikust ja seda ainsat muusikat, mis vaikuseni küündib. Kivid sulpsatasid vette, jalad sulpsatasid vette ja üks rong oli eksinud, aga ta pidas hoopis meid eksinuteks.
Lebasime heinas ja päike tegi ühe külje soojaks. Sa rääkisid, kuidas ta alati üksnes ühelt poolt soojendab ja kui teisele poole jõuab, on mujal juba pime. Aga vahel paistab päike korraga kõigele. Ja vahel pole teda üldse. Ja kes siis varjuta valgust näeks?
Ühed sõnad ärkasid täna mitu korda ellu

hingasin
oma hinge
õhku
valgus kumas tast läbi
tuul kiskus ta taevasse
ta oli kerge
hõljus puhtana
kuni tugevate tormideni
maruga tantsisklemiseni
kuni temagi
oli mäslev
tõusis
kui vihm teda alla peksis
kui tuul teda minust
minema puhus
võitles oma kaduva
keha eest
kuid ainus
milles veel elada
saab
on sõnad

pages mu hing
külmadele klaasidele
õhkasin ta varje
aga
vaid sõnades
teda lugeda võin
ehk tuleb
kord

Leidsin kabelis ühelt hauakivilt oma lause üles:

"Jumala rahwal on weel üks hingamise aeg ees!"

2010-04-29T12:30:00.000-07:00

Miks kastsid lilli
oma silmaveega
kui kogu maailm
taevast alla nuttis
Kas et
olla osa,
justkui ise ära sajada,
vihmana maapõue pugeda,
uut elu kasvatada,
janun'd huuli kasta

Ja kui jääb vaikus,
viimne nägematu pisar,
siis hing
ei teagi enam,
kuidas kaduda
ja sa
saad nägema

Endast endale.

Trääpsuga sõitma kibelen. Kogu kooli kibelen. Ja siis on need hetked.
Tiigiolesklus esimene.
Kaotan palju ja leian veel rohkemgi.
On teadmine uuest tulemisest, värskest olemisest ja sellest, mida veel ei tea.

2010-04-25T02:26:00.000-07:00

Tere!
Astusin korraks su
elust läbi.
Kõndisin sinu elus
kaks tänavat.
Vaatasin su kohal
taevaste tantsu.
Aevastasin su kevadet.
Veeretasin edasi kivikesi,
mille su jalad kaotasid.
Kui tuul sulle juuksed
silmile puhus,
lükkasin mina nad eest.
Mu nutsin su põsele pisara,
mille ehmatusega minema
pühkisid.
Vaatasin su elu imetlust.
Panin end hetkeks su naeratusse,
mis oli tõelisem
ja valusam.
Läksin hüvasti jätmata.
Sa nägid mind lahkumas,
viimaks pimedana,
teadjana.

"Aga kõige ilusamad on veepiisad lehtedel ja õitel, veepiisad, milles peegeldub kõik: taevas tõttavate pilvedega, päike, värske, puhtaks uhutud rohelus ja vaataja ise.
Sellest, et veepiisas, kastepiisas, vihmast puulehele jäänud piisas on terve maailm."
Jaan Kaplinski"Lahkujad"

Kuradi ilus on. Maailm on täiuslik, me lihtsalt ei näe. Ja mul on midagi, midagi, midagi...
Oehjah. Ja lõpuks laheneb kõik.

2010-04-18T10:50:00.000-07:00

Ja mina hakkasin jälle kirjutama.

Kohal ei pea olema, aga vahelduseks võiks...

Me ei soovi ilusat elu. See on lahkujate ja jääjate soov. Justkui selleks, kui peame lahti laskma, kui me ise seda elu enam muuta ei saa. Aga lahkujad kaovad vaikides ja igatsejad ei teagi, et on jäänud. Nii ei soovigi me ilusat elu. Aga see aeg, mis on me nägemiste vahel, on ka elu, mitte üksnes see, mis jääb järele, kui on lõpp. Elu on alati, kuni hing saab vabaks ja jääb minek. Aga siis on juba hilja soovida. Ilusat elu! Tea elada!

Ilusat elu sulle!
Et puhuks tuul,
kui hingus kaotatud
ja kastaks vihm,
kui januned.
Sind paitagu arm
kui sus igatsus,
sind nutku aeg,
kui valu lööb.
Toetagu sind pilved,
kui kardad kukkuda.
Emmaku sind meri,
kui ise end ei kanna.
Sul kasvagu
vaikusest tiivad!
Sul õitsegu
päikse poole hing!

Mul on taskutes kastanid. Surun suuruse ühte väiksesse. Valu, rõõm, hirm, õnn. Kuid ükskõik, kui kõvasti, ta on ikka sama väike, sama suur, sama krobeline. Ning minu käsi vormub ta järgi.

Elutants on tagasi tegeliku voolajana.

2010-04-11T11:30:00.000-07:00

Mm, kui imelised viimased päevad on olnud.

Reedel oli Skrömta. Nad on lihtsalt liiga vaimustavad. Panid hinge sees tulist tantsu lööma.

Viimasel ajal kasvab aina austus, muusikute, õpetajate, kirjanike, sõprade, inimeste vastu mu ümber.

Eile oli minu Nele päev. Jätsime rongisilla alla ootama oma soovid, sest öösi rongi ei käi. Vast juba said õige rongi peale. Silmad kinni kuulasin möödujaid, teadmata, kuhu, kes või milleks, aga vähemalt teades, et nad on olnud. Õhus oli Pärnu ööde ja Toolse lõhn. Niiske liiv, hein ja miski tabamatu. Käisime niiskel mullal paljajalu tantsisklemas. Seal, kus kunagi oli muru, kus kunagi oli vabadus...vast tuleb taas. Olla must, mullane, murune, kastene, tuulene, öine. Taevas on tähti aina enam.

Ükski inimene pole iseeenesest mõistetav.

Klaasikildudes on murdunud ilu.

Täna püüdsin ninale tedretäppe. Vaikelu päikse ja tuulega. Keha sai päiksekuumaks, päikselõhnaseks. Jalapaar Kalamajas. Paljaste jalgadega mööda teed, kus kunagi oli rong. Kord saab tast maa, kus kunagi oli tee. Kivid olid valusad ja külmad, aga oi, kuidas neid igatsesin.
Meri mäletas veel, kuidas lõhnata, kuidas sädeleda, kuidas sellistel päevadel murdmise asemel paitada.
Varsti on jälle nii nagu oodatakse. Kuni pole rohelust, on krobelised puutüved, kuni pole muru, on soojad kivid. Ja on hiljemgi, kui nähtaks.

Kodus on taas nagu armastan.

2010-04-06T10:43:00.000-07:00

Ma justkui lahtuks.

Veider, mõtlesin praegu, mida ilusat, head, siia kirjutada, kui äkki meeletu kurbus sisse sigines. Oeh, ajaks ta ära, kui oleks jaksu. Meenus lause, mis kord mu juurde tuli: Kõige valusam on neil, kes naeratavad, sest nemad näevad tegelikkust.

Olen väsinud, väsinud endast, üksluisest. Kuigi kõik muutub, kuigi kõik keerleb...Justkui jooks janu kustutamata. Luban endale iga päev aega napsata, aga ta libiseb mul käest ja kui märkan, on jälle hilja.

"See on inimene: ta elab oma elu ja sureb siis." Et nii ei läeks.

Kopli tippu, kaltsukatuurile, malevasse või Indigolastele vajan praegu. Ühte korralikku esinemist tahan ka, suurt ja uhket.

Kevade
esimesed liblikad
õhus
Kevade
esimesed liblikad
mu kõhus
Nad keerlevad
kirevas puhtuses
Püsiks need
viimased vaid
kauem
kui

2010-03-31T12:39:00.000-07:00

Kevad sai sisse hingatud
ühe pika ja sügava tõmbega
Talv sai välja aevastatud
ühe vaikse ja ara atsihhiga

Linn on kevadet täis. Kui teda tänavatest ja taevast ära ei tunne, siis vaadake silmadesse.

Lume alt ronib asfaldi lõhn välja.
Ma isegi ei torisenud, kui ma kukkudes poriseks sain, vähemasti pole lumi. Ometi võiksid ka need viimased jäälaigud kaduda, sest minu jalad kohe leiavad nad üles.

"Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja!"

2010-03-28T14:37:00.000-07:00

Ärkamine.

Nägin unes ilma lõppu. Ma olin leppinud, olin valmis, kõik ju olid, veel viimane hingamine. Äkki ma mõistsin, et ma ei saa veel minna, sest ma pole armastanud. Nutsin ja ahastasin unes, püüdsin sind meeleheitlikult leida...äkki kõik

Rännakud lõppesid. "Kevad ja suvi ja", "Vihurimäe", "Hetk" ja need minu omad. Mu kollane unistus, mu Raa, mu iseenda-nädal. Nad kõik väärivad sõnu siin.

Mu kollane unistus. "Kui kõik unistused täituksid, poleks vaja sõna ennastki"(Jan Kaus "Hetk")
Kui üle silla rong sõidab, siis all soovitakse, mina soovin alati. Rong võtab kõik soovid reisijatena kaasa ja viib nad sinna, kuhu vaja.

Raa oli kõik, mida vaja.
Mu vanaisal on tarkus näos ja vaikuses.
Leidsin taas piirituse - pimeduse, vaikuse ja tühjuse.
Puidu, asfaldi, vihma, kütmise, kodu lõhn.
Vana õunapuu oksad on mu käte, mu paljaste jalgade mälus, nad ei värahtaks hetkekski. Mäletasin veel ta vaigu lõhnagi.
Haarasin suurel tammel ümbert ja tema teadis, sest tal on kogu raskus kanda, kauem veel, rohkem veel.
Esimene liblikas, esimene ämblik, mesilaste puhastuslend, esimene lugemine saunatrepil, metskitsed, lihapirukad, jõkke voolvad ojad, lumikelluksed, pori.

Tõnu Õnnepalu leidis lõpuks ja mina nutsin ta õnne.
"Unes nägin armastust.
Hoidsin sellest arglikult ja
õrnalt kinni.
Elus pole teda niigi palju
hoida saanud. Pole osanud.
Pole olnud juhust."

Emily Bronte pole kunagi armastanud. Kuidas see küll saab nii olla? Kuidas ta siis sai nii kirjutada? Kuidas on võimalik, et tema, tema kirjutatu on üksnes fantaasia, ettekujutus millestki võõrast ja kogematust?
"Kui kõik kaoks ja tema jääks, siis kestaks minu olemasolu edasi, aga kui kõik muu jääks ja tema häviks, muutuks maailm mulle päris võõraks: ma ei olekski nagu osa sellest. Ta on alati, alati minuga, mitte kui rõõm, vaid nagu mu enda olemus. Nii et ära räägi enam meie lahutamisest, seda ei saa olla ja..."

Ja "Hetk" oli täis võrratuid hetki.
"...või ma peaksin nagu seda valgust sealt noka tipust huultega püüdma, aga see ei õnnestu, sest see tipp seal on olevik, ja siis ma mõtlesin hiljem, et nii ongi, aeg on nagu hästi väike teravnurk, mille tipus tulevik muutub minevikuks, ja see muutumise hetk peakski olema olevik, aga kuna muutumine on nii kiire ja me ise muudame seda veel kiiremaks, justkui oleks see meie tahe, siis see kaob käest, tulevikust saab minevik ilma olevikuta."

Kiskusin kaane pealt
purki pistetud
suvelt
Jäätunud mustsõstrad sulasid
mu soojas suus.
Kaevasin tee
kasvuhooneni, kus
tema
kogu talve oli hõljunud
Puistasin kuuma vette
kuivanud piparmünti
ja lürpasin sauna trepil
nagu ikka
sel ajal
Pöörasin näo päikese poole
ja aevastasin kogu talve tolmu
endast välja
Tervitan sind!

See sai kaunis lopergune tekst. Lopergune luuletus kah, aga ma tahtsin kuidagi seda soojust endast anda.

2010-03-23T14:49:00.000-07:00

Viimased päevad olen veetnud mingis veidras sudus. Ei mõista, mida otsin või kuhu poole liigun. Justkui unustaksin ujuda, aga põhja ka ei vaju. Kes olen siis mina vee ja taeva vahel?

Olen elanud
seda pragunevat unistust
oma kirjutuste radadel
vahest liiga kaua.
Kui mu sõnad jõuavad ette
ja peidavad endasse kogu tõe.
Olen seisnud kärestikulise
elujõe sillal,
kuid see pehkib, mädaneb,
ja lõpuks kukun ma sisse.
See on miski äraspidiseks pöörduv
igatsus, mis liigub alati tagasi
kõneldud nägude ilma.
Olen vaadanud vaid seda,
mis end avas ja kaevanud end mulda,
mis on kobe ja lahtine.
Ma läen üle kõrgete tippude, mille silun
siidjate unede armuga,
kuid kukkuda tahan puruks,
seda, mida olen sõnadesse valetanud.
Valasin vormi tuule,
kuid ta ei oska võõrast keha võtta.
Nii olen ennast kiskunud paremaks,
aga mul pole enam anda
lõhenenud kihte.
Olen tummalt leppinud helgemate päevade
argade hetkedega,
aga peaksin endasse tõmbama,
enda sisse valama tahte kõiksuse armastuse
poole.
Olen oma keha vang ja mõtete ori.
Muuta võimalusi, luua piiritut,
et mu maailm kasvaks läbi
müüride, ülespoole nähtust.
Varastan omale aja ja jätan
maha, olen tast võimsam, olen tast vaba.
See on kellegi kisendav pale,
mille oma naerule kleepisin.
On nägemine alguse nuttude võlust
ja härdad igatsused üksnes meenutavad,
et on loota, on tahta.
Ja nii ma teen, et mu hing
tuleks tagasi sinna, kus pole olnud,
ju vaid unelmates.
Aeg veel halastab, aga väheks.

Tasakesi, salamisi juba mõistan.
Lugesin siit liialt kurbust, aga seda pole ju minus...või?

Taas saab ühes õdusas kojas aega kiikumas käia. Hingasin oma endist olemist värskemaks. See lõhn, see hoog, see hääle kõla.
Ehk siis kevad või mis?

2010-03-19T14:45:00.000-07:00

Mõtlesin juba ammu kirjutada, aga oli liiga hea. Või isegi mitte liiga, aga lihtsalt hea. On endiselt. Selgust tunnen sellest, mis sisse ja välja hingamise vahele jääb. Tuttav on tulla tagasi, aga tee on teistmoodi uus.
Sõnad näe tulid ka.

Kõnnin mööda
alla minevat tänavat
üles,
vihm tuleb
ühes,
ja tee mu jalge all
on sama armas,
kui koht,
kuhu viib.

Etendused olid. Oi, kuidas ma esinemist armastan. Muud ehk midagi, aga pilvekiike. Nõustun lõpuks tänukoormat kandma, aga enne veel kummardus neile seitse aastat mu kõrval olnud olevustele. Kui vaid kõiki korraga embusse saaks haarata. Ikka veel ma teid ei tea, päriselt. Lõpetan Eesti publiku kallal vingumise ja tõden, kui eriline on nende arg ahhetus.

Naljakad lood meenuvad. Näiteks see vanatädi oma tähekestega kummikutega. Ja oi, see vanamees, kes rääkis oma koerale, kuidas kassid magavad. Minule räägiti kunagi, et hiired ja ämblikud magavad öösiti ja see tagas mulle rahuliku une. Vahel on nii hea end petta, et kui sisimas ei usugi, saab pead ikka liiva alla peita.

Sind polnud ammu näinud. Või ehk päriselt näinud.

Ja veel korra üles, et vihma tervitada, sõnu selgitada

Vihm,
sa ei saa kunagi,
kunagi teada,
kuidas sind
nutan,
kui must
ära sajad

2010-03-14T04:00:00.000-07:00

Sinust mõtlemine
toob mu näole naeratuse

Viimasel ajal
naeratan järjest tihemini

Eriti lahkudes

Eriti oodates

Et kui näeksid,
siis teaksid

"Sa olid magades nii kurb."
Sest unedes on valu, mida valges endale ei luba. Ometi ei mäleta.

miks küll
on puude ladvad
nii õrnad,
et suudavad kanda
üksnes päikest
ja kui
jäätunud taeva pisarad
tasa alla tilguvad
on igas piisas
unetute nutt
kui ma läheksin
kõrgemale taevast,
kas siis sealgi
on piiritus
haaran ümber
õhu kehast
ja emban
seda, mis kõikjal

2010-03-09T10:58:00.000-08:00

"Kas noored kirjutavad tõesti nii eksistentsiaalset luulet?"
"Tõesti, tõesti"
Mina vähemasti.

Täna
ma oma kodutänaval
tantsu ei löönud,
suugi oli vakka, ei laulnud.
Täna
ma oma kodutänavat
ei näinud,
ju vaatasin taevasse,
sest kui vaatad ka,
siis näeme koos.
Täna
ma oma kodutänaval
naeratasin iseendale
ja sulle,
kes mu sees pesitsed.
Täna
ma oma kodutänaval
ei olnud,
olin ära oma ulmamaal.

Püüdsin olla lihtne, kuid tegelikult on see vat kõige e/o-lulisemgi.

Raskus vajus õlult. Nüüd nutaks end puhtaks. Mitte et oleks kurb või valus, aga tahan seda väsinut ja kurnatut endast ära.

Tänased tänud ja pehme pai soojendavad veel kaua.
Aitäh, aitäh, aitäh!

2010-03-06T14:42:00.000-08:00

Olgu, ma võtan ennast nüüd käsile ja püüan ära kirjutada, mis öelda on. Läheb neljas katsetus siis.
See on naljakas, kuidas ma olen endas nii selgusele jõudnud, nii palju mõistnud, kuid ei oska seda välja saada.

Su jalge all on tee,
konarlik ja raske,
kuid on ainus, milles vähegi kindlust,
ainus, mis tagasi ei lähe.
On arglikele sammudele
teed pikemad,
kõnnid suunata, teadmata,
ootamata.
Teid on meeletult palju,
kuid ükski ei tundu olevat mõeldud
sinule.
Su jalad on nii takistuseks,
kui edasiviijaks.
Enam pole vahet,
kuhu ja milleks,
vaid edasi,
vaid edasi.

Lähed,
kuni on veel jaksu
kukkudes tõusta,
kuni pole leidnud
vastust sellele, mida küsida ei oska,
kuni pole jõudnud sa sinna,
kus aeg on sinu oma
ja teid edasi
ei vii.

Oo, päris tuus, lõppu tekkis nool. (Ebateadlik saboteerimine)

See luuletus oli alguses väga võõras. Kirjutatud ühest väikesest poisist, aga täna sai ta minu omaks.
Erki, olen väga tänulik. Leidsin küsimused oma vastustele, vähemalt sedapidi meeldib mulle mõelda. Kui enese ja muu vahelt kaob piir ja tajudes maailma oma ümber leiad enda, ebatäiusliku, kuid siiski võrratu olendi. Kui pole enam ennast ja teisi. On hea olla kingituseks. Aitäh!

Inimesed häälestavad end välismaailma järgi. Alati oodatakse kellegilt teadmist, tundmist, sihi näitamist. Kui kaotatakse mõistetavus, siis on neid, kes lahkuvad, nimetades seda veidruseks, mõttetuseks, jamaks, kuid on ka neid, kes leiavad sellest enda ja eneses kogu maailma, mis sisaldab seda, mida just vajame, tahame. Mõttetus sisaldab endas nii palju mõtteid, et neid ei suudeta hoomata või nii keerulisi, et ei suudeta mõista. Kuid keerulisus koosneb lihtsusest.

Mmm, lahti kirjutamine, vabaks laskmine. Osa meist, kuid mitte paine.

Hää on end tänu teiste veidrustele paremini tunda. Tegelikult, tegelikult, tegelikult...Mida? Ei ole ju hea. Miski ei tundu seni normaalne, kuni keegi pole seda veel teinud? Ei. Ei ole nii. Ei tohiks olla. Vabandused, ma tahan lihtsalt seda öelda, et reede õhtuti on soovituslik koos Lauriga viibida, paneb end vähe normaalsemalt tundma. Mina trumpan ta veidrustega siiski üle. Ehk siis minu poole tasub ka pöörduda, kui end liiga kummalisena tunned. Kuulus ja kummaline. Mis kuulsus poleks kummaline? Ma parem ei loe seda blogi üle, see on liialt kummaline. Või siis kuulus. Hahaa. Mul tekib alati blogides tahtmine kirjutada hahaa või hmm või mmm. Vot nii. Tavaliselt ei ütle nii. Või ütlen? Vahet pole

Mis värk on selle reede ja laupäevaga? Vajadus kuhugi minna. Aga ei ole! Ei lähe! Vähemalt mitte sinna, kuhu eeldatakse.

Mäslevalt, võidutsevalt ja aina enam segadusse minevalt, kuid siiski oivaliselt eneseteadlikult,
Grete

2010-03-01T13:31:00.000-08:00

Eile sadas VIHMA, VIHMA, VIHMA!!!

Ronisin Kalevi tänava otsas hiiglasliku lumekuhja otsa. See oli suisa küngas. Lapse pilgule mägi.
Oi, kui hea seal oli. Nüüd ma tean, kus Ilon Wikland oma pilte joonistas - tänava lõpus olevatel küngastel, kust sa näed õdusat elu akende taga, katused ei tundugi enam nii kaugel ja teised all on väiksed, kuid asjalikud oma tegemistes.
Sulgesin silmad ja pistsin näo vihma. Tulid, paitasid, pesid.
Kas need pisarad olid taevast või mu silmist?

Lombid jäävad veel kauaks tantsima me keerutustest.
Kummikud süstivad meisse ilmselgelt nooruse, õigemini lapse eliksiiri. Lõpuks ei täitnud nad siiski oma peamist ülesannet, jõudsin koju läbimärjana. Aga nägu on naeru täis.

Kui meid on
kaks,
siis meie varjud
on pikemad
ja me pilgud
on seotud.
Meie sõnad on üksnes
üksteisele,
meie vaikus on
päris meie.

Kui meid on kaks,
siis saab öelda
sina ja mina
ning meie
oleme üks.

Oeh, kui kerge tunne on öelda:"Täna oli hea päev!"
Oli. Oli tõesti.
Hea eelaimus on sees. Soe.

2010-02-25T10:38:00.000-08:00

Hmm, ma ei mõista enam. midagi.
Mõtlesin, mida ma täna mõtlesin. tegin?
Pea on tühi.

Homme pean end siit kodust välja rebima. Olen juba liialt antisotsiaalne.

Ei meeldi enam, mis kirjutan. Ometi on seda nii palju.

Vaata,
seal
läheb
elu,
näe,
teisel pool teed.
Ei,
ära sega teda!
Las minna!
Me nagunii
ei jõua järele.
Ei tasu siin
tormata.
Vaata,
elu,
see läheb surma.
Meie aga
saamegi jääda...

See on nii armas, kuidas mu ema käib ja poetab mu kõrvale maiustusi. Õunu ja kreekapähklimartsipanišokolaadikomme.
On oodata külalist. Külalisi?

Täna juhtus mulle Tobiase pilt kätte. Tema, võõras, oli ainus kodune seal, kus teised muutusid kaugeks. Tobi lubas mitte kunagi unustada. Täna sain ma pakkumise Syltile minna. Lähen. Tulen sulle külla. Merele kah.

Valida

*Mis on mõistatus

Kes hingab
allatuuult
mu öhe?
Sul on
pimedusest kuub
ja unest soovid.
Võlu mind
veeks
ja ma sajan
su kehas,
mul on
leping
tormide loojaga.

*Mis on kirglik

Tahmaste
ninadega
tõmbame üle valgete linade
ja märjad kehad
kuivatab meist hõõgav kuumus.
Tolmused
juuksed, ripsmed
rapsime tuulde.
Linade vahele
puhume
kire.

2010-02-22T13:28:00.000-08:00

Haigus niitis jalust. Õigemini viis hääle ja jõu.

Täna Õnnepalu ja Goethe seltsis

Aga milleks mulle maa, kui mul on kogu taevas
ja sellegagi ei oska ma midagi peale hakata?
(Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja")

Jah, mul on aeg-ajalt nii virgutavaid, vapustavaid silmapilke, ja siis...kui ma ainult teaksin, kuhu minna, ma läheksin.
(Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatused")

Aeg täitub aeglaselt, kuid ometi kaob nii kiirelt. Olen rahulik, kuid rahulolematu. Ära kusagil oma sõnade, mõistatuste, unistuste unustet maailmas.

Kaks puhast algust
kui kaks valget lehte
Üks igatsev hing
kui üks teine, ootav.
Kaks paari silmi,
ühed teisi,
teised vastu.
Tuhat sõna
vaikuse eest.
Tuhat sammu
ühe eest.
Kaks elutäit armu
koos suuremad veel
ja surmatäit valu
hirmu näeb.
Öös unistused,
üksikud täituvad,
lootusi alati enam.

Miljon elu
nagu miljon tilka vett.
See on vihm,
on ood
kirele.

Nägin unes vihma.

Kui palju ootusi seatakse senikohtamatule. On võimalik pea näha mõtetes loodavaid kujutlusi.

Väike tare suuren üün,
sina miu kõrval, kateksi suuren
üün.
Ümmer tare mõtsavüü,
sina miu kõrval - kateksi...

(Ehk nautlen Taule)

2010-02-16T14:06:00.001-08:00

Laske lahti mu tiivad
kuni veel mind kannavad
ma lähen
lähen
lendan
ja mul on vaid tuul
ja mul on vaid aeg
ja mina olen nende oma
Ära küsi
ma ei tule
Ära küsi
ma läksin
Ära järelegi vaata

2010-02-14T14:12:00.000-08:00

Ja täna oli hea. Ja head inimesed olid. Ja õiged kah.

Sisse hingamine. Sooja, aega, elu, olu.

Olen nagu luuletus, mil kirjutatud alles paar esimest rida.

Üle kõige otsin mõistmist. Ei saa jagada mõistmiseta.

You have whole world to love, but I have only you.(miks on inglise keeles vaid I suure tähega?)

Merre. Tuulde. Tuisku. Vihma. Õhku. Tahan keerelda.

Tahaksin olla laul, üksainus laul, laulude mõõtmatul lagendikul.(U.Alender)

Märkad,
et mind pole,
kui sul aega
vaadata.
Ma ei tule,
ei tule
ja sul on
küsimus.

2010-02-13T09:13:00.000-08:00

On ja ei ole.
Iseendaga.
Sõnadega.

Hommikuks "Hinge tagasitulek" Lõunaks "Päikesepillaja" Õhtuooteks "Truu nailonkuu" Õhtuks "Nähtused ja tehtused" Uneks "Mõistus ja tunded" Terveks "muendasõnad"

ja sul
sul on
on aeg
aeg mis
mis mind
mind ootab
ootab kuni
kuni tulen
tulen vaikselt
vaikselt tormist
tormist kantult
kantult igatsusest
igatsusest armu
armu loon
loon meid

Me polevat mõeldud
pelgalt olema,
loksuma eluvetes.
Kes laseb minna,
läheb isegi.
Las minna
tühjad elud,
ei mäletata,
mälestata.
Ega eimiski
suuda kasvada,
kuid tast luua
võib kõik.
Kas leida aega võib
ajatule
ja kohta
kohatule?
Kes kuuleb
kuuldamatut ulma,
kasvab tõelusestki
suuremaks.

Vaikne nii,
et kerge heli on kõrvulukustav
Lumi nii,
et tuul kui sädeleks
Pime nii,
et varjudki on valgus
Tuisk nii,
et tormilgi on valus
Sõnad nii,
et huuledki on vakka
Meri nii,
et nähagi ei ole
Olu nii,
et polekski kui

Ei ole paremaid ega halvemaid luuletajaid. Ehk on tuntumaid, lähemaid. Aga on armastatud luuletajaid. Just see ma tahan olla. Armastatud luuletaja.

On vaja vähest,
et mõelda paljut.
On vaja paljut,
et saada vähest.

2010-02-10T11:50:00.000-08:00

Eelmine raamat sai täis ja nüüd on jälle uus. Ootasin lõpuluuletust, päris rumal. Lõpetasin ootamise ja jätkasin ühest teise.

Ootamine. Pidev ootamine. Vastik ootamine. Ühest ootusest kasvab taas uus.
Kas tahangi vaid otsida või ootan ka tegelikku leidmist?

Endast ära, ju kellegi teise mõtetes.

Sõnatus lummuses
voolab vett külma joana,
kuum keha ei nõtku
ta raskuse all.
Veab küünla vari
piirjooni hingele
ja kerkivas öös
on vihast tantsu.
Mahe kuu
ootab saladust unest,
kuid paljastub vaid peeglile
hiirvaikne naer.
Kuuldavalt jälgivad silmad
ta samme,
kuni ähvardavembavalt
hommik lõheneb.
Pisarate priius
kättemaksu ei vaja
ja tüünetel tundidel
unub pettev hing.
Las murduda mõtted
jõulisuse all,
ei igatsuskarjed
eal peibuta.

Keera jäist vett
kraanist juurde veel,
kraesse tilkunud
ulm
pühi ära.

sest sõnad veerevad masohhistlikult mu teel ega plaanigi mu tahtele alluda.

2010-01-30T15:11:00.000-08:00

Oo, kui palju on sees.

Ma ei salli, et ei oska lihtsalt olla. Kogu aeg peab mõistatusi lahendama, selgust otsima. Käisin näitusel ringi ja küsimusi aina kerkis. Laseks minna.

Seisin kellade kõlamise aegu oma soovidega tuisus. Täitumist ootan, aga juba liikumine on hea.

Ühesuunalised tänavad, mis neis on?

Igatsen vihma. Sulen silmad. Lumi sulab hetkega mu kuumal nahal. Kui ta kergus unustada, siis justkui paitakski mind piisad.

Tahaks kirjutada, et täna oli väga tore. Kuid mulle ei meeldi sõna tore, see on mittemidagiütlev, tavaline. Täna oli priima. Eile ei sobitunud.

Nostalgitseda meeldib. Renate meeldib.

Hahaa, reedel kukkusin kaks korda trepist alla, korra trepist üles ja korduvalt tänaval. Mu õde ja ema on veendumusel, et armastus lööb mul jalad nõrgaks.

Meie vabalava meeldis kah. Siiski ei olnud päris päris. Ta päris mult küpsiste kohta. Veidrused. Ma ei mõista, sa ka.

Kultuuri jagub kauemaks. Kolmapäeval külastasin minu tädi, neljapäeval näppasin kehi, reedel oli minul meretäis hirmu ja laupäeval oli panoraam igapidi. Mida toob pühapäev?
Tegelikult on nüüd nii, et Minu tädi oli super. Pole ammu olnud selliselt õõvastavaid hetki. Häiriv mõte tuleb pähe kummitama. Justkui õuduslood, mille sisu pikatoimelised(kohutav sõna) eestlased alles hiljem taipavad. Keegi ei tohikski üksi olla. Homme, tegelikult täna lähen Aimele külla. Soojust talle.
Kehadenäppajad võttis sõnatuks. Tahaks, et oleks öelda palju. Paraku aga. Kõik üli- ja üle-. Lugu jäi kaugeks, aga kehad lummasid. Täielik valdamine. Jõudsin arvamusele, et lihastest pole mingit tolku, kui nad lihtsalt kuhjana sul seljas passivad. Jõuline graatsia on. Mis tuletab meelde, et ma tahtsin Floriani videot vaadata. Vaadake ka, kui on soovi:) http://www.youtube.com/watch?v=nzOqR6dDRJg&feature=related Aga mina olen seda live's näinud. Hahaa. Tahaks tugevam olla. Ma pole kunagi luik.
Sinul on meretäis hirmu oli super. Tavaline ja eriline. Taaskord samastumine. Mul on vist päris vanakooli pere. Isa vähemasti. Igal juhul väga meeldis. Ei oska kirjeldadagi, aga võimas. Pähe tormas miljontuhat mõtet, mida ma vaikselt öösiti mõtisklen. Tegelikult veel ei mõtiskle, aga hakkan peagi. Ilus oli.
Hobusepea galeriis vaadake vingeid postkaarte kah.
Viimase aja lemmik on siiski Pea vahetus. Võib-olla üldse täitsa lemmik.

Meeldis Keidiga rääkida neljapäeval. Pole ammu sellist vestlust olnud. Seosed ja lahendused. Transpersonaalne psühholoogia, plejaadlased, narkootikumid, langetõbi, meditatsioon, terviklikkus jnejne... Aitäh sulle!

Teatud asjadega ma siiski ei tohiks hilineda. Keelan ära endal!

Miks on kaks minutit tavaliselt tähtsusetud? Oota kaks minutit-okei, mis seal ikka, ainult kaks minutit ju. Mis hetkest on aeg palju? Kuidas saaks tund täis, kui iga minut on tühine? Olgu tähtis! Olgu minutid pikad, iga hetk tulvil...mida? Ei teagi, aga tulvil! Armastust? Olgu. Armastust elu vastu.

Head ööd-vein. Head ööd-tee. Igal juhul tuleb hea öö.

2010-01-26T11:47:00.000-08:00

Olin täna valmis end oleksite pärast kiruma, kuid saabus siiski imelisus.
String Theory. Tantsud varjude ja tulega. Loogem ilu.

Minus kasvav ärritus ärgitab,
paneb pagema pagemissoovi.
Puhkus puhkab
kui rändaja rännuteel
ja värin mu sees väreleb.
Võin loota, kui on lootust
ning oodata, kuni mus ootus.
Tahan õitseda õitsemisaegu
ja armuda armastusse.
Oleksin olija olus
ning surija surmasuus,
halvustaks halvavat halbust
ning õnnistaks õnnestund õnne.
Tõuseks tõusuvees tõusjate ees
ning voolaks allavoolu.
Et üllatust üllatada,
ma vaikiks vaikusest
ja pärlite pärlendamisest
ma salaja salatseks.
Kui su jalutav jalapaar
teedmööda mööduks,
jälgi jälgides sammuksin ma.
Tean, tahan tahtmatult,
sest unistan unistust.

On muinasjutte liikvel...

2010-01-21T13:23:00.000-08:00

Kui hommikupuna vanalinna katused varjutab, on oodata ilusat päeva.

Kas must valgus on vari?

Vaatlesin lummatult korstendest tõusvat suitsu. Hämu. Siiski kallis on Kalamaja.

2010-01-19T11:44:00.000-08:00

Olen kadunud lõngakera sisse.
Et mind kätte saada,
tuleb kogu lõng lahti harutada.
Kui mu leiad,
hoiavad mind kinni raudsed ahelad,
ees võimatult suur lukk.
Kui omad võtit,
mis kannab nime armastus,
võid kaotada ahelad
ja kui sinus
peitub mu õnn,
saab lahenduse
mu hing.

Käed
on karmid
sul
pehmed
kergelt
langevad
õrnalt
paitus
Tantsivad käed
hoiavad
õhus armu

Kuhu kandsid mu su jalad?
On tundmatus ääretu selgus,
mõistuse ootus.
Sa mu kõndisid ulma,
mis mus endas kasvas.
Teed tulijailt ära küsi!

2010-01-15T13:14:00.000-08:00

Olen nagu küünal, kui mu süütad, põlen kaua, aga täielikult.
Vaatan varje, et näha valgust.

2010-01-11T12:42:00.000-08:00

Vaikus,
oled algus

Kehatu rändurina peidad end kõikjal,
kuhu heli tühimikud jätnud.
Kerges lumes
ja kuumas liivas,
tuule poolt hüljatud aasal
ja voolata ihkavas vees.
Oled hetkes
enne tormi
ja peale vaibumist.
Peidad end unne suikunud öös
ja hommikus, mis alles virgub.
Oled teele saatja
ja tagasi ootaja.
Ärkad tummas raamatus
ja jääd mälestuseks tolmus.
Oled mõttes, mis endale hoitud
ja pilgus, mis sõnu ei vaja.
Puhta ja puutumatuna
olid enne sündi
ja jääd peale surma.

Oled lõpp,
vaikus

Vaikusest oled sa sündinud ja vaikuseks pead sa saama.

Hea oli avastada, et täitsa võimalik on tagasi lapsepõlve põgeneda.

On asjalik tunne. Hoog sai tugev, jääb ainult kergel jalal tantsiskleda.

Aga öös on endiselt igatsust.

2010-01-08T15:56:00.001-08:00

Võtaks ühe lonksu,
võtaks veel,
võtaks kohe mitu sõõmu.
Ja naeraks,
naeraks,
naeraks.
Hmm...
Ons see mu lõualuu
või ehk ninajoon,
kulmukaar
või ülahuul?
On sõnu
nii palju,
et öelda,
kuid keelt
liiga vähe,
et mõista.
Langeb jõuetult keha
pingile,
mis raksatab
raskuse all.
Kui mäletad,
siis salga!

Tartu puhul ei saagi ettenägelikum olla.
Purjakil ja tiirutama on muhedad sõnad.

2010-01-03T04:52:00.000-08:00

Sa oled mu puhas vaikus,
mis külastab,
kui üle pää kasvab
sagin
ja minust võitu saab
tormina mäslev aeg.
Sead mu valgele pilvele puhkama
ning kustutad mu mõtteist
keerukuse.
Kiire külalisena
lahkud peagi,
kuid unustad nagisse
selguse
ja lauale poetad
õnne.
Tänulikult paigutan su unustusse.
Ei oota sind enne,
kuid puudus tuleb taas.

Mu uue aasta kohvris lennelnud liblikas kaotas tiiva. Ma parandasin ta küll ära, aga ta ei lenda enam kunagi nii kõrgelt.

Uhub must üle
jõuline meri.
Ta soolakas maitse
paneb janust nõrkema.
Otsin kosutust,
mis kustutaks
piinava igatsuse.
Kuivatab päike mu naha,
millele pärlendama jääb
valge sool.
Vihm tuleb ja
kustutab janu,
kui lõpeb painav
kujutelm.

Ilmselegelt oli luuleöö.

Mul on karvane tunne,
et su õde on tropp
ja hommikuti tuleb külma vett.

Kui sul jahtunud kohv
ja lagunenud pink,
siis kriiksudes avaneb uks.

Hõikab kajakaid lennul
ja on kõht nii tühi,
kui jookseb seebikaid telerist.

Ning on kell nii vali
ja nohused ninad,
kui mind painab unetus.

Kaon nüüd natukeseks ära.

2009-12-28T14:41:00.000-08:00

She took me to her elfin grot,
And there she wept and sighed full sore,
And there I shut her wild wild eyes
With kisses four.

VIII of "La Belle Dame sans Merci" by John Keats

Bright Star
Nii ilus, nii puhas, nii lummav.
Lõpuks tegin otsuse, tahan ju mõista.

2009-12-23T13:19:00.000-08:00

Linn on vaikinud. Minagi olen vaikseks jäänud.

Ei tea, kust on mu näkku tekkinud selline magus-mõru naeratus? Justkui kannaksin saladust, mille olemasolust veel teadlik pole. Kentsakas.

2009-12-20T15:08:00.000-08:00

Täna oli jälle ilus.
Jätsin endast maha kolm inglit. Üks neist leidis üles indigolapsed, kelle akna taga Nele ja Katriiniga tantsu vehkisime.

Maanteede tuisus
saab hetkeks keha
ekslev hing.
Tühjus,
rõivastunud sädelevasse lumme,
tantsib,
kuni keerleb taas
autorataisse

Olen toores. Sinu pärast tahan olla parem. Kas leidub minust lugu su ajas?

Kui tunnen
sus ära armastuse,
ma koputan su uksele.
Kas avad
ning kutsud mu sisse?

2009-12-19T14:24:00.000-08:00

täna õhtul
olin üksi,
kuid olin kõik,
sest olin muusika
olin muusika,
lakkamatu elutants
olin muusika
meis endis
olin muusika,
pea sama ilus kui vaikus
olin muusika,
hinge naer
olin muusika -
ajatu, kehatu, lõpmatu
olin muusika,
hing, kes alati koos

Santana. Tants nagu ei kunagi varem. Muusika mu kehas tormas ringi kistes teda siia-sinna. Lõpuks sai muusika kehast võitu. Keha kadus. Minust sai muusika.

Kontsert, kus ei plaksutatud, vaikus oli liiga ilus, et lõhkuda. Ammu pole olnud nii hea.

Käisin üleval. Kui on võimalik, et kusagil saab aega peatada ja kõrvalt vaadata, siis on see just seal. Kui vaatad kaugelt, näed vaid ühte kogumit, lähedalt on inimene üksi. Kerkisid küsimused" kas?" ja "miks?", otsustasin nende juurde hiljem tagasi pöörduda.

Vahel unustan, kui väga sind igatsen.
Algusest lõpuni imeline, kuid kas lõpp on juba tulnud?

Kuhu kadusid,
mu teine hing,
mu igatsuse omanik
ja armastuse vang?
Mil lahkusid me olust?
Jätsid üksi mu tantsima,
mu keerlema pimedusse.
Ainus alati minus.
Kas kartsid, unustasid, kaotasid?
Tule koju!
Tule koju,
mu ekslema läinud hing!
Tule koju,
et oleksin tervik!
Tule koju,
sa tead küll!

Me endi loodud maailmas oled surematu. Tantsivad hinged aegade armust.

http://www.ted.com/talks/pilobolus_perform_symbiosis.html
sõnulseletamatu

2009-12-14T13:19:00.000-08:00

Nüüd meenus kõik.

"On see võimalik, et nad ei saa aru, kuidas ma kannatan? Kõik peaksid olema kurvad, kaastundlikud ja osavõtlikud inimesega, kelle hing veritseb armastusest; nemad aga naeravad edasi, sukeldudes oma pisikestesse ja armetutesse eludesse, mis saavad teoks ainult nädalalõppudel." (Paulo Coelho "Zahir")
Tähelepanu pööran lõpule. Mul on hea meel, et see teatud sündmuste nimel elamine on möödunud. On kohutav elada ühest üritusest teiseni. Vahepeal olev nädal on kui tühi tee, mis tuleb läbi käia, et lõpuks kaua oodatud sündmus saabuks. Ma leian, et "elamine nii nagu iga päev oleks su viimane" kõlab liialt dramaatiliselt, aga elada hetkes ja alati kohal on just see õige.

Aja üle omab suurimat võimu see, kes temast üldse ei sõltu.

On see isekus või just enese liiga vähene tähtsustamine, et inimesed unustavad enda vajalikkuse? Me ei kipu mõtlema, et meid vajatakse nii nagu meiegi teisi vajame. Kuni endal kõik korras on, unustatakse teised. Ennast ei peeta nii vajalikuks või sellele lihtsalt ei mõelda.

"Kas kõik on kogu aeg nii olnud?" Kindlasti mitte. Sõnastaksin ümber :"Kas kõik peabki nii olema?" See lihtsalt on ja tuleb, ükskõik, kuidas ka vastu ei punniks. Saatus. Teda võib viivitada, kuid aeg on meist võimsam.

Taga aetakse üksnes neid, kes põgenevad. Kõike kohutavam on me oma vari, mis pidevalt annab märku seljataga pesitsevast teadmatusest.

"Kui süda on soe ja lööb nii nagu vaja, ei siis ära külmu!"("Pipi Pikksukk" Astrid Lindgren) Oleks see vaid nii.

2009-12-13T13:12:00.000-08:00

Viimased päevad, kogu nädal, on toonud väga palju mõtlemisainet. Pilt laieneb, avardub.
Kuulan, räägin, loen ja mõtlen. Hämmastavad inimesed on mu ümber sattunud. Ma olen endiselt veendumusel, et praegu on maagiline ja võluv aeg. Kõik hea mu ümber muudab mindki paremaks, tekib tahtmine olla parem.
Teatud mõistmine on tekkinud tänu Coelhole, Hallerile, Austenile ja teistele headele hingedele.

See on mu selgus.
Aeg tähtsust ei oma.
On üksnes hetk,
alatine olev.
Piire ma ei adu,
ületasin need nagunii.
Vaatan enda ümber
ja näen kaugemale kõigist silmapiiridest.
Näen ennast seismas
tühjalt
ja puhtalt.
Olen, mida vaja,
selge, valge leht,
mis pidevalt täitub
ja tühjeneb.
Kätken
kogu olevat,
kuid pillan olnu
ning ei oota.
Hingan sisse olematuse,
välja olu.
Mu imelised hetked
alati on,
kuid kunagi ei jää.

Täielikku selgust pole veel saabunud, kuid ma tean, et ta tuleb.
Palju on öelda, kuid kipun unustama.
Ei salli sõna "pidama". Keegi ei pea midagi, kui ta ei taha. Miks seda küll ei mõisteta. Kõik veeretataks justkui kellegi teise peale, kuid kõik sõltub ju endast.
Veidike häirib mind mu liigne rahulolu, oleks vaja midagi pidevalt torkima, ei taha paigale jääda.
Segadust on tegelikult palju. Kooliga. Ma olen pettunud.
Lumi tuli. Minu jaoks esimene, varem justkui polnud. Mulle meeldib lume välimus, aga mitte mõte. Igatsen vihma, mis tuleb ja peseb kõik puhtaks, toob selguse. Lumi aga üksnes katab ja peidab vigu. Siiski on ta maagiline. Külm.

Kui sa õpid tantsima,
puudutamata maad,
siis liugled sa läbi elu.
Kui õpid lendama
ka tiibadel nõrkadel,
siis sööstad taevasse ka tiivutult.
Kui õpid rääkima
vaid väheste sõnadega,
siis võid kõnelda ka vaikides.
Kui õpid minema
tegemata peatusi,
siis on teed sulle alati valla.
Kui õpid armastama
tingimusteta,
siis ootan sind ma.

Keidi on vapustav inimene, vapustav laulja.
Nii hea on. Eks näis, mis sünnib.

2009-12-08T12:47:00.000-08:00

Ootamine tasus end ära. Kuigi aeg on segamini ja ma ei mõista, mis ajal ja mis põhjutel ma end magamas leian, on kõik hästi. Ööd kuluvad taaskord luulele ja päeval üritan mõistata, mida ma ka kirja olen pannud. Kõike on palju

Praguneb maapind
ning alla lendame
Kuuma merre
täis pimedust
Vaikus
on kriiskav
Kehad kaovad
ilmasupp kõik koos
Igas laines
tuksub
see hingedemeri
Summutab
hääled
vesi
Jääb vaikiv pimedus
lõpuni
mida ei tule
ei iial

Kaos. Kuulume ju kaosesse olles väljaspool Egipti. Eks olemegi.
Avastasin endas jõu. Olen siiski võimas, võimekas. Mõistsin, et tahan teha kõike lõpuni välja - kui teha, siis hästi. Tahan tunda õnnestumise magusat maitset, mille teeb veel paremaks vaeva mõrkjus.
Peavalud muutuvad tüütuks. Miks ei võidaks vahelduseks teistele mõelda, jätta kõrvale oma tahtmised? Vähemalt tervise nimel. Tõesti ei jaksa nii.
Kõik on kuidagi segamini. Justkui supp. Maitse on ju üks, aga segadust kui palju.
Midagi maagilist on õhus. On need jõulud?
Iseeendaga on hea. Viimasel ajal ongi nii. Olen justkui tohutult suure pusle tükid segi ajanud ja nüüd üritan neid jälle kokku panna. Kusjuures, välja tuleb teistsugune pilt kui varem.
Vajalik tahan olla. Olla kingitus kõige nõrgemale(igatsen Indigolapsi).

Mu hommik
täis vatist vaikust.
Uni voolanud
mööda teeäärseid kraave
must läbi.
Suu avaneb pehmeks ohkeks,
saab õhk täis soojust.
Ebakindlad sammud
välja tõttavad.
On ärkamine,
on olev.
Need on mu sõnad,
mis takerdusid oksteisse.
Naudin vaikust.
Kiigu tuule
süles.
Saladust hoian.

Avastasin just, et nimi Olev on olev, maagiline.
See on vist praeguseks kõik.
Üritan teid kursis hoida oma ööloominguga

2009-12-06T12:22:00.000-08:00

Su kõrvad mu kõnele kurdid
kuni mu sõnad ei loe
Su silmad mind nägema pimedad
kuni pole ma ise nägija
Su naerud on mulle nutud
kuni ei püüa ma mõista
Su süda on mulle kaugel
kuni lähemale ma ei püüdle
Su teed lähevad must mööda
kuni sind siia ei kutsu
Su uks on mulle suletud
kuni ma teda ei ava

Õppida olema alati lihtsalt, pingutamata.
Olesklen, teen, mis on vajalik.
Öösel küpsetasin piparkooke.
Inimene on ainus elusolend, kes sööb ka üksnes maitseelamuse saamiseks. Mul on selle üle hea meel.
Maria Petersoni ja Eva Eensaare imelised hääled pidevalt kõrvus. Ilus, ilus ja kerge.

Hinged kehadest on ära.
Üksnes kestad
mul vastu tulevad.
Tänav täis tühjust.
Õhk sees ja väljas.
Vees pinnale jäävad
õhust täitunud kehad.
Kuhu läinud hinged
keda pole?

Hirokazu Kore-eda "Kumminukk"
PÖFF oli mõnus. Järgmine aasta tahaks veel enam. Super oli.

2009-12-02T14:07:00.000-08:00

Tahaks, et kõike olekski nii lihtne kustutada, kui selles kastikeses siin.
Tegelikult ilmselt ei tahaks ka.
Ei võta me ei tiibu, saapaid, hane, harfi, keppi ega 1000-ndet dollarit.
Liiga palju põhjendamist, mõtlemist. Hea on kergemalt naerda/tahaks kergemalt naerda.

2009-11-29T12:20:00.000-08:00

Vaja oli kanda siia üks luuletus, mis on mulle tohutult tähtis. Pean seda võimsaks, mõjuvaks ja vajalikuks. Selles on oma ilu.

Meie teame seda,
me oleme seda tundnud.
Just meie,
friigid,
klounid,
värdjad...
Kuid meie teame, mis tunne see on.
Lahti lasta,
teadmata,
ka sa veel kunagi kinni saad.
Hüpata,
teadmata,
kuhu sa maandud...
kui üldse maandud.
Astuda,
sõltumata iseendast,
usaldades vaid teisi.
Lennata,
andes oma elu teiste kätesse.
Kui nemad sind ei päästa,
ei tee seda keegi.
Ja end näidata,
kõigi oma hirmudega,
kõigile.
Ning õnnestuda,
imeline

Oli 3. november aastal 2008.
Kiri I love CIRCUS mu särgil pole pelgalt silt, see on tõelus.
Armastan ja vajan tsirkust.

2009-11-27T14:52:00.000-08:00

Keidile

Kui koidab,
oled hommiku värskus,
ilus ja helge.
Kui oled haige,
oled hädine värvu,
kui tõused,
leelotav lõoke.
Kui sa naeratad,
oled sädelev lumi,
kui nutad,
siis katkine kurbus.
Kui oled eemal,
oled mu igatsus,
Kui oled siin,
mu päike põues.
Kui räägid,
olen kuulav vaikus.
Kui vaikid,
seistab aeg.
Kui sa laulad,
jääb maailm vakka
ja hingel hakkab nii hea.
Kui saabub öö,
oled õrnvalge ingel,
särad unedes valgust sa meil.

Esimene pealkirjaga luuletus nii üle kolme aasta? Vaja on lihtsalt teada, kes see imeline olevus mu luules on.
Keidi, ma kirjutasin siia juba enne kinno minekut teksti valmis, aga ma polnud sellega rahul ja kustutasin ära. Kirjutasin oma eelmisest iseloomustusest sulle - kuidas ma kildhaaval sind tundma õpin. Nüüd ma juba tunnen sind päris hästi, kuid sa kipud kaduma. Hetkel on seda vale öelda, sest sa oled nii kohal, kui üldse olla saab. Aitäh sulle tänase päeva eest, sa oled vaimustav! Kuid siiski, palun ära eksle vahepeal liialt kauaks eemale, mul on sind vaja!
Täna oli suurepärane päev, oma veidral moel. Nii hea on teha teistele midagi ilusat. Ma loodan, et suutsin täna mõnede päeva paremaks muuta.
Hmm, ma olen rahulolev. Puhas. Ühtäkki polegi ma enam nii väike, vaid täitsa paras.

Teate, kui palju ilu on maailmas?
Oh sõbrad, oh sõbrad, kui oskaksin, teil valmistaks tiivad, et näeksite.

2009-11-23T06:06:00.000-08:00

Mul on imeline olla. Tunne sees on liiga suur, et kirja panna.
Need kolm päeva muutsid mind tohutult. Ma olen nüüd tugevam, julgem, parem. Tunnen end ilusama inimesena. Mul on siht ja mul on need inimesed, kes aitavad mul selleni jõuda.
Mul on suurem kutse.
Hõljun kusagil kõrgustes ja kavatsen seda teha võimalikult kaua. Ei luba kellelgi end sealt alla tirida. Olen alati kadedusega vaadelnud linde oma võimatul vabadusel üle taeva liuglemas. Aga teate, täna ma ei tundnudki enam kadedust, ma tundsin samastumist.
Väga palju on sees, olen joovastunud ja seetõttu ei suuda veel kõike kirja panna. Ühel hetkel sünnib sellest tundest imelist luulet, hetkel olen sõnatu.

Mul anda on,
no võtke!
Kui pelgan ma,
te julgete!
Teilt saada on,
kas tohin ampsata?
Teid tänada
kas suudan piisavalt?
Sest te tulite -
kas tõesti viimaks?
Sest te olete -
oh õnne mul!
Sest te jääte -
päriseks!
Te mind leidsite
Te mind hoiate
Teis kasvan ma
Oh, jääge vaid!

Eile õhtul lugesin kodus oma suhkrutükikesi. Aitäh, aitäh, aitäh! Ei suuda teid piisavalt tänada. Istusin ja nutsin õnnest, et inimesed on nii ilusad ja head. Te teete mu tugevaks, teist kogun jõudu! Olen viimaks leidnud oma koha. Kus te küll nii kaua olite?

2009-11-19T12:41:00.000-08:00

Oh jalad, mu jalad,
küll olete väsinud,
te puhake veidi nüüd.
Mu käed, jah käed,
te valusalt tuikate,
rüppe mul vajuge.
Oi, silmad, mu silmad,
te kinni pea vajute,
eks vajuge, kui on soov.
Ning vaim, mu vaim,
sa piinled mu kehas,
oota päeva homset veel sa.

SINA SUURKOOLITUS!

2009-11-17T12:12:00.000-08:00

Täna oli mu tänaval just selline lõhn nagu on mõnel vihmasel sügispäeval Valgamaaal kalalt tulles. Selline sombune koerailm, aga samas kuidagi värskust täis. Märja kuid rahulolevana kodu poole sammudes märkad korstnas suitsu ja tead, et sees on ootamas kuum saun, külm kali ja kodused küpsetised. (Miks see tekst nii võltsilt kõlab, kedagi meenutab?)
Igatsen maale. Täna nägin vanaema, aga kõik on kuidagi teisiti. Vanaema on nii väikseks jäänud, minu jaoks liiga kaugeks muutunud. Vahest on parem mälestustes elada, kui luua uusi, mis pole võrreldavadki olnuga.
Mõtteid on nii palju. Kuid hääl jääb väikseks ja sõnad ebapiisavaks.
Ma tean, et lähen kohe üles ja kirjutan luuletusi, aga ma tahtsin selle teksti ära kirjutada. Vabandan nende ees, kes tahavad lugeda luuleblogi, aga peavad mu ilmselt sisutühja pläkutamist kuulama.

2009-11-16T12:18:00.000-08:00

"Klaasist mehega naine"
Kuidas väidan end mitte suutvat elada armastuseta, kui olen seda alati teinud?

2009-11-15T09:53:00.000-08:00

Tühjaks pigistatud.
Maitsev mahl on minust
välja voolanud.
Veidi immitseb veel
mõrkjat nõret.
Tundeist kihav keha
tegevusetult lebab.
Õõnsast kestast
läbi pääseb õhk.
Hõrgust aroomist
saanud lehk on.
Olen rikkis riist
Painaja

Ei leia end üles. Tean, kuidas tuleks olla, aga ei oska. Midagi jääb alati puudu.
Inimesed, kes kohe mu ümber on, on nii armsad. Need, kes juba veidi kaugemale jäävad, satuvad müüri taha.
Ei tuleks teeselda kedagi, kes sa pole. Teesklustes leiad end tundmatus, võõras kohas. Olgem ausad ja nii ongi parem.
Aitäh Keidile armas olemast, jälle olemast, igatsesin.
Hakkab kohale jõudma, et elu pole mäng, kui väga me seda ka ei sooviks. Alati on tagajärjed, valu ja kahetsus. Tegevusestusest saab peamine relv. Kuid hüljates vead hülgame ka hea.
Kas võib olla, et me ei otsigi õnne, vaid hoopis iseennast? On see kõigi siht? On see leitav?
Vajan eneseteostust. Kas kunagi võib miski minna nii nagu sa unistad ja soovid. Kas soovide täitumine on võimalik? Kas see muudaks soovid olematuks?
Kas ongi määratud, et keegi ebaõnnestub nii püüdes kui ka tegevusetult olles?

Kes olen ma,
kui võtate mult naeru,
kui katate silmad
ning sulgete suu,
kui keelate pisarad
ning võtate hääle,
kui mu paigale naelutate
ja võtate kõik mu ümbert,
kui sandistate keha
ja murrate vaimu?
Olen vare,
kuid olen,
kuni minus on armu,
kuni te mu luulet ei võta.

Ööd loovutan luulele ja muusikale. Päevad peavalule.
Tahan kergemalt hingata.
Õhku!

2009-11-06T14:27:00.001-08:00

Mida ma täna tegin?

2009-11-05T13:14:00.000-08:00

See on õnn,
kui olen sel hetkel
just selles kohas,
kus olla tahan.
See on õnn,
kui kõik mis mul on,
on piisav.
See on õnn,
kui hea tahe
saab paratamatusest võitu.
See on õnn,
kui olen endaga rahul.
See on õnn,
kui ütlen, et mul läheb hästi
ja tõesti mõtlen seda.
See on õnn
koos

Kartsin, et see luuletus on minu jaoks liiga särav, aga on täitsa oma.
Palju on öelda. Tagasilöögid elus. Ei lähe kõik nii nagu soovid. Lillelisus, mis ei tundugi enam nii hurmav, pole püsiv. Aga ma olen rahul. Karl Ristikivi ei ütle rahu, sest see sõna on tema jaoks liiga suur. Päev möödus Artur Alliksaare ja Paabeli lummuses. Naudin sõnade voolamist ja unistan, et suudaksin kunagi nii kauneid ridu luua. Mõnus on olla, ilusad inimesed ju maal.
Esinesin täna - ei jäänud üldse rahule. Ütlesin, et mul pole kunagi nii halvasti läinud. Võib-olla polegi.
Palju põnevaid mõtteid tiirleb peas. Õnne definitsioone olen saanud. Mõistatan ja vist isegi mõistan maailma paremini. Juured, väiksed jõu andjad, jutud.
Avastasin endas halva kombe..või kuivõrd halva, võib-olla veidi häiriva. Nimelt võin rääkides väga äksi täis minna. Kui teema mind köidab, võin teisi summutada, tõstan häält ja räägin kiirelt. Vabandan. Aga rääkida on hea.

Ma olen armastanud
mälestust,
halli udu.
Olen südamesse kinnitanud
härmatanud hommikute une
ja vihmaste õhtute jutud.
Olen kasvanud
vaikuse kriisetest
ja pimeduse argusest.
Olen jätnud omale
lõhnade varjud,
pilkude kohtumised
ja nägemise igatsuse.
Ma olen armastanud
mälestust.
Pole armastanud
sind.

2009-11-03T10:28:00.000-08:00

Kõik, mis on hea, tuleb omal ajal
Aega ei tohi mööda lasta, temas tuleb elada
Mu sees puhanud ilusad mõtted ärkavad
Ma ei oota, ma olen

2009-11-02T12:36:00.001-08:00

Hihii
Olin ära nädalakese. Ei saa endiselt aru, kus. Veider tunne on. Justkui toimuks jube palju, aga samas ei toimu mitte kui midagi.

Kui pigistan pisikese kastani taskus pihku,
kogun jõudu.
Kui tunnetan käe all linnamüüri külma kivipinda,
tast ammutan jõudu.
Kui emban tohutut jõulist tamme,
ma neelan jõudu.
Kui hingan aega, elu, armu,
ma olengi jõud.

Enim jõudu või pigem rõõmu kogun viimasel ajal oma mütsikesest. Sellega õhtul mööda Volta tänavat jalutades suisa hüppavad vahvad mõtted pähe ja nägu saab nalja täis.

Ei ole harv juhus hilistel õhtutundel mööda Volta tänavat naerusui minevat päkapikku näha.

Kerge ärevus on sees. Midagi oleks justkui kohe tulemas. Mõtlen viimasel ajal kõike positiivselt, tegutsen, askeldan, toimetan. Tunnen end jube hästi. Avastan, et ma jaksan ja suudan aina rohkem. Ilmselt tuleb see tahtest, seda on palju ja rohkelt asju on teha.
Huvitav, kas kedagi võiks mu positiivsus masendada? Ma ei kannataks vist küll stressis olles mõnd rõõmsameelsed sahkerdist enda läheduses. Oijaa

Vahva on, sõbrad. Pralletage, naudelge ja toimetage!

2009-10-23T11:54:00.000-07:00

Eilse tormi
jättis seljataha tume öö.
Mu hommik algas
mootorimürinaga akna all.
Susside lohin üle trepiastmeist kajas
ja peagi nägingi.
Su helesinine saparozets
seisis vahtrate all nagu mullu.
Päike mängles külgpeeglites
ja lendas lehti kirjuid talle aina peale.
Läks üks kummikutesse mattunud jalapaar
üle tänava,
väiksed sulpsatused äratasid päeva.
Kui uksest sisse astusid, oli koridorigi tunda
värske kohvi lõhna,
kodu oli ikka nagu enne.

Sooviks sellist mõnusat kodu, kus oleks alati õdus, soe ning hästi lõhnav. Niimoodi koduselt, mitte liialt värskelt ja võõralt, vaid armsalt. Oma inimene alati sees ootamas.
Tegustemist on olnud palju, aga mitte midagi märkimisväärset. Nelele sai kõik ette kantud, nüüd vajan täiendust. Hea oli rääkida, enda külgi avada ja avastada.
Muusika seltsis viidan aega. Jäääär ja Johansonid teevad olemise mõnusaks.
Tekkis tohutu mõte, mida SINA-l teostada. Tunnen, et tahan ja suudan midagi suurt teha. Tahan millegagi hakkama saada, luua midagi erilist. Ise koos teistega. Tunda end uhkena.

"Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja"
Just, praegu on sobiv hetk. Muserdus, mis vahepeal ligi tahtis hiilida kaob mõnusate mõtete sisse.

2009-10-20T11:33:00.000-07:00

Nüüd on kõik jälle korras.
Keerutan tantsu veidike ja meel on taas hea.
Ei taha enam masetseda, end pahandada lasta.

Uusi tutvusi, ammuste nägemisi ja meeldivaid komplimente tuli ette.
Mõnus olemine Nele hubases köögis parajalt toore koogi ja piisavalt meese teega. Vesta ja mõista. Möödunud tunded tulevad taas, hea on mälestusi uuesti läbi elada.

Ehk on aeg käes. See tiksus mõtteis ja ootas oma esinemist.

Naine?
Neid
Noor?
Piisavalt
Vana?
Mitte piisavalt
Tark?
Üritan
Ilus?
Huvitav
Aus?
Enamasti
Naeratus?
Muhelus
Kurb?
Osa minust
Kuri?
Ainult tundub
Enesekindel?
Harva
Olemas?
Kui vaja
Sügav?
Jah
Õnnelik?
On hetki

2009-10-17T13:48:00.000-07:00

Tühi
Valus on
Tahaksin nutta, aga ei saa
Pelgan üksiolekut
Tea, et sa tegid mulle haiget
Kaotasin end
Miks
olen, teen, lähen
Ei oska jääda
või kahtlen
Mõista
leida
tahan
Ei tea, kust otsida
Öelda tõtt
Kedagi
lõpuks
Tagasi
ei saa
endiselt
Eksinud

2009-10-12T12:39:00.000-07:00

Laupäev.
Oli veider. Tegelikult pole laupäev tähtis. tähtsam on, mida ma mõistsin hiljem.
Pühapäev.
Enam pole sellist kirjutamistuhinat nagu varem. Põhilised asjad on siiski meeles.
Tihti ei kuulata, arvatakse, et ise teatakse paremini, aga palun kuulake. Alkohol annab vabaduse teha, mida soovid ja süüdistada selles enda sisse kallatud vedelikku. Tegude tegemine mõtlemata ei pruugi keeruliselt tulla.
Hakkasin süüdistama teisi, nende vigu ja valesid tegusi. Järele mõeldes sain aru, et need on minu vead. Lihtsam on süüdistada teisi, aga hea on märgata, et ise oled samasugune. Või mis hea, vajalik pigem.
Endaga pahuksis. Moraal, põhimõtted, minu tegelikkus. Kes olen siis mina? Eneseotsingud. Taas mõtlesin õnnele, mille aluseks minu arvates on endaga rahulolu. Ma pole endaga rahul. Ma ei tunne ennast.

Vead
teiste peal
minu omad.
Kaks mind
mu sees
vaenujalal.
Norin tüli
endaga
ma pidevalt
Istun nukralt,
tõsiselt
ja peas käib võitlus.
Ma kaotada ei soovi,
ka mitte võita.

Geniaalne Jarek Kasar laulis, et ma ei noriks endaga tüli. Õigus tal. "Miks sa nii kurb oled, kas midagi on halvasti?" Ja nii ongi. Kui olen iseendaga tülis, on varjutus näol.
Palju tervitusi, tuututusi ja mehekspakkumisi päkapikule. Kartused ja ootused. Ilusad õhtud ja kaotavad tuuled.

Ei alga miski
lõpu ootuses.
Ei kasva puud,
et kõduneda
ja ei alga teed,
et lõppeda.
Ei tõuse päike,
et loojuda
ega kõnelda selleks,
et vaikida.
Ei sünnita
surema
ega lennata
maanduma.
Ei keegi armu,
et lahkuda
ja ei keegi naera,
et nutta.
Ei kõnnita
peatumiseks
ega ujuta
uppumiseks.
Ei alga sadu,
et lõppeda.
Ei alga elu,
et kaduda.

Pean õppima unustama, lahti ütlema. Elust kustutada ei saa midagi, aga mõtlema ei pea nii palju.

Esmaspäev.
Elu elada, kogu hingega. Oma koha otsingud. Tahan olla vajatud, olla üks nende seast, keda ootavad kõik. Iseseisvus on üksildane. Mida rohkem on inimesi mu ümber, seda vähem on kalleid. Tahaksin toimida nagu keemilised elemendid. Elektronide arvu suurenedes aatomiraadius väheneks.

Silmad.
Lõhnad.
Sammud.
Hääled.
Silmi sama sügavaid
lõhnu mesimagusaid
samme seadma minu omi
hääli sosistama kõrvu

Imelik olu. Rutata edasi, aga jõuda endani o raske.

2009-10-08T12:51:00.001-07:00

Hmmm, mõnus
Ma justkui ootaks, et midagi halba juhtuks, liiga hästi on läinud. Tegelikult ei ole, aga kõik laheneb ja öösel enne uinumist avastan ma end ikka rahulolevana.
Kraabib sees. Veidraid hetki tuleb ette. Raevu, ängi. Miks peab üks inimene kõiki järjest maha tegema, tujust ära ajama? Miks peab teine inimene mulle nii tegema ja ikka endiselt igatsust tekitama? Miks peavad armsad inimesed järjest kaugemale minema?
Ja miks ma oma mõtted, otsused kaotan.
Kulgen. Hetkel veel on rahulik. Tihti tunnen, et tahaks ise oma paati ümber lükata, kallutan teda pidevalt viimse piirini. Pritsmed juba puudutavad nägu...aga torm vaibub.
Rahulolematus
Ma ajan ennastki segadusse. Kuidas saab üheaegselt ola rahul ja rahutu?

Kujuneb
Kulgeb
Kandub
Kaugel
Kodust
Kiigun
Kõu
Kõmiseb
Kaob
Kahkjas
Keha
Kustub
Kiire
Kadu
Karm
Käsi
Koob
Kurbusse
Kargust
Kõlab
Kurdistav
Kell

Jäääär rahustab, mõnustab õhtu. Peaks looma sõna mõnustama, see on tarvilik.
Mahe tee. Kuum apelsinikisell peal sulamas jäätis - tellitud ja saabus kohe.
Tahan taidleda maas tolmustes riietes tolmu sees mahedas õhtus õdusas toas. Küünlad. See lõhn. Hämar. Kaduda veiniklaasi hõljuma. Või siis teekruusi.
Lihtsad asjad teevad rõõmu.
Tean, pea kahetsen oma sõnu, aga ma igatsen raskusi, tõkkeid. Puhugu torm mind pikali, tahan tõusta võimsamana veel.

"Maailma parandatakse, aga inimesed on ikka katki"
Mind kinni hoidvad sidemed, plaastrid ja haagid ei pea enam vastu. Ma tean, ma katki veel. Putitamist vajan.

2009-10-02T11:18:00.000-07:00

Vabandused. Püüan olla tihedam külaline siin.

Kui on
see päev,
tahan olla vaba
õnnelik
rahul.
Te kõrval võrsuda
vanaks puuks
ja mureneda kivina
vaikselt.
Ma olen kui lehed,
mis veel ilusaks värvuda pelgavad.
Olen sügislõhn.
Olen pisike kastan soojas pihus.
Õnne, õnne,
kättesaamatut.
Kui oleksin,
julgeksin,
oleksin paik armule.
Võtke mu aega,
andke oma aega,
sest tahan nutta
õnnest.

See päev oli. Oli ilus. Aitäh ilusatele inimestele mu kõrval. Ideaalsus on välja mõeldud kättesaamatuna, aga ma sain sellele päris lähedale. Päev jalutas läbi armsate mälestuste ja tõi uue nähtavale. Õhtul jalutasin mööda oma kaunist tänavat ja laulsin. Ka siis, kui inimesed mööda kõndisid, mõtlesin, et milleks vaikida, laulan ju ilusalt, kuulaku teisedki. Ei ole egoistlik. Saun. Soojaks sain seest. Headust jagub kohe pikaks ajaks.

Täna tahtsin luua. Päev kohe algas loomistujus. Lõin ka

Tema
astus te ellu.
Temast
te loote pildi.
Tema
ehk teile meeldib.
Aga mina?
Tema
on osa minast,
üks elust
üheksast.
Teist läbi käib palju
temasid.
Vahest kunagi
jõuate minuni.

Uued inimused, elamused. Võõrpildid nii erinevad. Naljakas on mõelda, et see kõik olen mina. Kas tahan olla nii palju? Juba õpitakse üks külg ära, kui keeran teise tahu, mis ei pruugigi meeldida. Olla kõigiga. Ilusat olu
Väidelda, võidelda, vaielda, veidikenegi. Oma seisukohti põhjendada ja õigustada. Keegi vaielgu vastu, palun.

Mõtlen
tõsiselt
Naeran
avalalt
Nutan
südamest
Vaatan
sügavalt
Igatsen
meeletult
Ootan
aina
Armastan
palavalt
Vihkan
ei vihka

Loon veel. Luuleõhtut soovin. Täide viia ammust ideed.
Betti Alver väga meeldib.

Midagi suurt ootab lõpetamist,
varsti tuleb

2009-09-21T11:53:00.000-07:00

Hirmsasti tahaks midagi kirjutada. Lihtsalt. Mul on nii hea olla. Kogua aeg on selline vaba tunne. Ma armastan seda nädalat. Minu nädal, minu kuus, minu tänaval. Kõnniksin lõputult praegusel Volta tänaval, krõbistaks lehti oma jalge all ja nuusutaks vihma. Teate te seda lõhna, seda lemmiklõhna? Nii palju head on mu ümber. Vahel seisatan tänaval ja vaatlen naeratades inimesi minust möödumas. Ja teate mis? Nemadki hakkavadd naeratama. Volta tänav on just parajalt pikk. Saab kaks lugu parajalt maha ümiisetud. Ma pean tegema luuletuse. Luuletuse minu nädalast, minu kuust, minu tänavast, minu sügisest. Aga hetkel ma ei saa, ootan vaikust. Hea on näha, et inimesed hoolivad, hindavad, igatsevad, armastavad.
Kui sa oled ära, siis sa loodad ikka, et keegi ootab sind tagasi.
Ma olen tagasi. Aitäh, et ootasite.
Mul ei ole sobivat luuletust, mul oli lihtsalt selline vajadus kirjutada. Ma ei saa ka midagi varasemat võtta, sest mu tunded muutuvad liialt tihti. Haiku tuju on

Jää seisma siia
vaata ja imetle ennast
kas näed nüüd teisi?

Tuli selline. Ilus tunne on. Naeraks, tantsiks vihmas. Paljajalu.

2009-09-18T07:22:00.000-07:00

Kes sa oled?
Mina
Kes on mina?
Kõiksus
Kus on kõiksus?
Sa ei pea kaugelt otsima
Kas ma peaksin otsima?
Ei peaks. Sa jõuad nagunii minuni
Mis su nimi on?
Ma pole mu nimi
Kas sul on nimi?
Ei. Seda pole vaja
Miks sa siin oled?
Ma olen kõikjal
Mida sa otsid?
Õnne
Kas sa leiad?
Ei. Siis ma ei saaks enam otsida
On see hea?
Jah

Üks asi, mida olen alati haiguste juures hinnanud, on see, et see tuleb loomingule kasuks, aitab aja maha võtta. Hetkel on kõik väga uus ja hea. Nii lihtne on olla. Tunnen mõnu lihtsatest asjadest. Nii palju on öelda, kogu ilu tahaks kirja panna. Nii hea on lihtsalt olla ja jälgida ilu mu ümber.
Ma nägin oma elu ilusaimat vikerkaart. See oli nii lähedal, nii ere. Hämmastav, et ükskõik, kui lähedalt sa vikerkaart ka ei näe, tundub see ikka nii kaugel olevat. Naljakas, et ta kadus just sel ajal, kui ma kirjutasin luuletuses, et ta kaob, kui lõpetan ta vaatamise.
Nii lihtsad lood on mul. Ma olen tagasi. Üle väga pika aja ei suutnud ma tänaval naeru pidada. See lihtsalt tuli. Naer, naeratus, muhelus. Vaatasin seda imelisust enda ümber ja naersin.
Veider on kirjutada. Aga hea.
Võtku kõik endale aega, et end üles otsida.
Lehitsen oma luuleraamatut ja jälgin seal oma muutumist. Luule on hea.

Luule on tuli, mis süttib inimese hinges. See tuli sütitab, soojendab ja valgustab. (Lev Tolstoi)
Aitäh Laura, andsid mulle tegevust haiguse ajaks.

2009-09-02T13:23:00.000-07:00

Täna hommikul
oli meri hall,
kaotanud oma sinkja läike.
Vesi tormas tugevalt kaldale,
veeretades kivikesi oma teel.
Varem lainetest julmalt läbi tunginud kaluripaat
oli vete võimuses.
Liiv mere ääres pole enam
nii pehme ja soojust pakkuv
ning teel randa
krõbisesid mu jalge all esimesed vahtralehed.
Üksnes männid mu rannas
kõiguvad sama hirmsana
kui varem.
Ja öösel, pöörates selga valgetele vahuharjadele,
on mets järjest õudu tekitavam.
Varem selge silmapiir
on kattunud tumedate vihmapilvedega,
mis aina tihemini me maad õnnistavad.
Päike on aina harvem külaline,
enne piidleb kuu meid salaja.
Õhk on järjest jahedam.
Õhtul panen paksu palitu selga
ja lähen merd valvama.
Ei meri uinu,
veel mitte,
enne kaon mina.

Hilinedes Aegnalt.
Ilusaim hetk seal oli öösel, kui üksinda merd vaatama läksin. Tundsin end nii väikse ja jõuetuna mere ilu ees. Seal mõistsin, et olin kasutanud tühjust tihti avaruse mõistes, millegi haaramatu ja lõputuna. Ometi seda metsa, merd ja piiritust ei sobiks kunagi pidada tühjuseks.
Mõistsin ka seda, et olin mõelnud ainult suvega hüvasti jätmisest. Nüüd usun, et tähtsam on sügise vastuvõtt. Mu ilus, armas, oma sügis, just nii värviline, külm ja märg, kui olema peab, tulgu!

2009-08-30T13:02:00.000-07:00

Hingan
õhku kergemaks
ja vaatan
elu pikemaks.
Loe mu hinge,
lappa seda kui raamatut.
Kas leidsid,
nägid,
kuis kasvan,
kuis lendan seesmiselt?
Igal hingetõmbel
haaran aja järele
ja igal silmapilgul
ennast unustan.
Elust kilde hammustan,
vaatan üksikult.
Sean pildi ümber,
muudan kõik.

Ma pole just kõige järjepidevam, aga ma püüan. Hetkel pole sellist tunnet. Ma ei taha ka tagasi vaadata, siia vanu tundeid tuua. Naljakas on olla. Pahupidi. Mul on sellest juba üks luuletus. Vanas raamatus. Nüüd on uus.
Ma ei suutnud kahe luuletuse vahel valida, mida siia kirjutada tahtsin. Kes mind teavad, ei imesta, et ma siis mõlemad kirjutan. Järgmine on mu kurikuulus õuduslugu. Tõestisündinud.

Nägu mu akna taga
võõras,
ebasõbralik.
Öö häältest kangeks tõmbunud,
alalõug külmast värisemas.
Tuules liiguvad pikad valged juuksed,
käed hoidmas unustust.
Silmad
suured,
täitunud tühjusest,
hirmust.
Hing karjumas abitult.

Ehmatus.
Kustutan tule ja nägu kaob.

2009-08-24T09:48:00.000-07:00

Paljajalu
ma asun teele,
paljajalu
üle aasade.
Mu jalge all
külm asfalt,
karm meri,
kruusatee.
Ma käin
kuumaks asfaldi,
hellitan jalgu soojas vees,
vean varbaid pehmes liivas.
Aina kõnnin
jalgu mustemaks,
kõnnin päevi pikemaks.
Varbad vaikselt väsivad,
põlved õrnalt nõtkuvad.
Öö vaikuses puhkan jalgu
une pehmes, kaitsvas süles.

Eile torkasin oma varbad üle pika aja sokkidesse. Asfalt on kõndimiseks külmaks jäänud. Ma jään igatsema oma käimisest musti varbaid, mis külmaks ajaks peitu tuleb pista.

Hetkel on kõik lihtne ja hea. Rahu. Ma ei vajagi muud. Lihtsalt olla. Olen valmis suvega hüvasti jätma. Loomingut väga pole. Tahaksin palju öelda, aga pole vajadust. Tahan midagi anda, olla kingituseks teistele. Vaikus. Igatsen vaikust, märkamata, et ta ongi siin.

2009-08-18T16:48:00.001-07:00

Ära seisa mu ette,
täna mul veab.
Ma ei hooli pilvedest,
tean, täna mul veab.
Ma ei ootama jää,
mul täna ju veab.
Ja ma seisma ei pea,
sest täna mul veab.
Ära ütle nii,
täna ju veab.
Ära tee nii,
täna vedama peab.
Ma ootan siis,
lõpuks vedama peab.

Uni on veider külaline, otsustab tulla alati valel ajal, kutsumise peale ei tule.

2009-08-17T14:55:00.000-07:00

Ma poetan sulle pisara,
pisikese ja sädeleva.
Niisutagu see su kuivanud huuli,
kõrvetagu su nutet' ilu.
Pimedasse õhtusse laula oma valu,
hinga aeg tagasi õigeks.
Ja ma ei pane pahaks
kui sa kaduda tahad,
ma lasen sul minna.
Aga ära haara mind kaasa,
ära rebi mind,
ära kisu mind alla.
Ma jään hingama su sosinaid.
Sa valgust mööda kõnni,
mine vaikselt,
kiirelt.

Hindan pliiatsit ja paberit.

Hetkest

2009-08-16T09:06:00.000-07:00

Jah, just,
ma seisan su pääle.
Just,
ma langen su seljast.
Ära tõrgu.
Paljasta oma vaikne tõde.
Vaata endasse.
Kes sa oled?
Kes oled sa, mõistatuslik naine?
Milleks, miks?
Aega tallad sa tuulde,
puhud nuttu minema.
Räägi,
ole päris.
Kas varjad oma olu?
Avanegu kardinad,
publik ootab!
Korja lavalt viimsed roosid,
me õnnepisaraid ei oota.
Aja juured me südameisse,
me lubame.

Tegelen eneseõpetusega.
Mu esimene postitus kadus, pean veel õppima.

Teen teoks selle, mis ammu peas on tiksunud. Nii on aeg edasi kulgeda, peatudes üksikuteks hetkedeks. Kes soovivad, naudelgu.