Ajatult ajast

Üks naeratus, piisab sellestki, et tunda, kuis elad ja millal elad.

Ja minul läheb hästi, ausalt.
sest ma lasin end vabaks...

…
Ma usun
taevatähtede kõnelustesse,
usun maa jõudu ja
kandmisse,
ma usun, et elu on
lõputu hetk ja
aeg on hing me sees.
Ma usun, et
maailm on kerge kanda,
on voolu sees,
on kestev.
Ma usun, et
puude juurtes on tõde,
mille veest õhku
ammutab ja
iga leht, mis
kord mullaks saab,
teab saladust kõigest loodust.
Ma usun,
kord jõed voolavad
läbi,
voolavad metsaks,
taevaks end
ja igaüks, kes temast
joob,
kustutab janu lõpuni.
Ma usun, et õhk mu kopsus
on sama, mis igas öös ja
hingamises,
ma usun, et
pimedus on tark, ta teab, et
üks on kõik.
Ma usun, et
vaikus on kuulja
igast värvist, helgist ja
tundest.
Ma usun, et
tühjus
on hingele haaratav,
ta on täis kõike,
kõiksust,
Ma usun, et tõde on me sees,
on loodu igasse
ja iga küsimus teab vastust
juba enne tekkimist.
Ma usun, üks kuu
on uus iga kuu
ja päiksest
iga päev sünnib ime.
Ma usun, et ühes
pilgus on tarkus enamast
kui kõigest
ka ühe aja tuules kostub
mere
sosin, lõhn ja
paiste.
Ma usun, et armastus
loodi kasvama,
loodi suureks elama
ja ma usun, et
Sina
olid, oled ja
tuled
hea hingena
igas elus.