Pool kuud – kõigest...juba. See oli siis, kui vihm hakkas sadama ja kutsus mu endaga tantsima...ja me vist tantsime ikka veel. Kõik hetked ja kogemised sulavad üheks, see on õnne tunne, mis on minuga püsinud alates õhtust, kui siia jõudsin. See ongi vist see unistuses elamise lugu, elu hakkab sädelema. 

Syltil on iga kord teisiti, ka siis kui üksnes nädal vahele jääb. Mina olen jälle uutmoodi, üksnes meri on sama ja aeg on imesid täis. Viimasel ajal kõlab ikka mõtteis "Kas meil pole mitte hea nii..." ja saab vahel ka hääle ja saab naerva tõdemise. Ilusad on inimesed mu ümber, mu hinge pugemas.

Mul on hea meel, et just meri minu ning kallite inimeste ja paikade vahele jääb, nii saavad lained ja tuul meid ikka kokku tuua. Tulen ja puhun siinset rahu.

Lihtne on olla päris ja aega on küllaga. Oeh, hingata sisse ja välja ja naeratada.

G.

Nii palju on vaadata
kiita ei jõua
valgust ja varju
valgusemängu
mõtte igavest uidet
puid mis maa poole längu

(Juhan Viiding)

Mõnikord tunnen, et ei jõuagi enam imestada ja vaadata ja tänada. Imet on palju, eriti viimasel ajal. Nii tekib kohe tahtmine olla kunstnik ja kõik maalile kinni püüda, aga kuis sa püüad hetke... Paistab, et see väline, mida kõigi rakkudega enesesse ahmin, maalib hoopis mind seestpoolt, mina üksnes naeratan seda ilu maailmale tagasi.

Vanadel majadel
ja vanadel meestel
on palju ühist.
Selle näeb ära juba viisist,
kuidas nad suitsetavad,
lastes valgel tossul rahus
ülespoole tõusta.
Kogu nende kehalt
võib lugeda aegu,
mis neist läbi jalutanud
ja nende sügavaimates soppides
jalutab justkui ikka
jalgu lohistav
unustus.
Nad avanevad veidi
krigisedes ja kääksudes,
kui oled muidugi mõistnud,
kuis neid avada tuleb.
Aga enamasti jääd sina ikka
üksnes vaatlejaks,
kes ta kardinate vahelt
sisse piiluda üritab,
kuid vaid
varjude mänglemisega
ta silmis
rahulduma peab.
Nad on vaikivad,
lasevad külmal
end jäätada,
et jälle oodata,
mil muutus.

Mõnikord
vanad majad
lasevad vihma
läbi katuse
ja nutavad siis
iseeneste sees.



Hää on, sest koos Sinuga armusin uuesti maailma ja endasse.

Vahel tundub elu tõesti kui klaaspärlimäng. Veeretad teda ringi ja naerad, kui päike talt peegeldub. Aga kes õige hoogsalt või hooletult veeretab, võib lasta tal kaotsi minna. Ega enne üles ei leiagi, kui päike jälle tõuseb, pärli peale paistab, ja end talt su silmisse peegeldab.

Üht tunnet ei osanud kirja panna, kartsin ära rikkuda, aga lõpuks ta sai, saab siia ka.

Ma seisan
üsnagi kaugel
sest mängust
ja olen ometi
tema sees,
olen tema oma
ja loomise põhjus.
Ma seisan,
saamata lähemale minna,
ja hing on kinni jäänud.
Kunagi
sõna ulm
sai selle tarvis loodud.
Ma seisan
kõrgemal
ja kaugemal,
aga ikkagi olen just mina
see väike
ja oleks arg,
aga selle
hajutab kaugus.
Ma seisan,
kuigi liigutaks,
aga koht
selles hetkes
on mu enesele nõidunud.

Asi on
selles meres,
selles samas meres,
mille keha oma sängist välja lendab,
mis auruks, õhuks saab,
mis selges päevas
on üks lõpmatu hall.

Aga mis saaks siis,
kui poleks seda kaugust
me vahel,
poleks lumega täidetud välju,
mille pinnale üksnes
üksikud äbarikud puud
juured ajanud.

Ja ikka ja aina
need linnud...



Lõpuks oleme me ikka rumalad, rumalad oskamatuses iseennast kuulda. Aga mis sa teed, kui hing unustab kõneleda ja sina unustad ta häälekõla.

Nagu N ütles, siis üks hetk käis plõks ja meie eest sai otsustatud. Justkui marionetid hakkasime mängima uut rolli, aga seekord oma lemmikut: õnne. Võib-olla tuli see otsus siiski meist endist, tundsime ära, et elu kutsub endast kinni haarama.

Ma pulbitsen
nagu väike vulkaanike,
kes välja purskuda ihaleb
või justkui
aina tumedamaks värvuv sõstar
oma heledate õdede keskel.
Las ma lendlen eluna,
las ma unustan ennast ära,
las ma kiigun end läbi õhu
punapõsksena, juuksed lehvimas
naeratama.
Kui tuleb tuul, siis ma haaraks tast
õrnalt oma kümne küünega kinni
ja rändaks temaga koos
igatsustesse, unistustesse,
tühhja.
Või kui päike mu peale paistab,
ma haaraks ta kiirest
ja roniks aina kõrgemale
taeva, pilvede sisse.
Lähen kõrge-kõrge mäe otsa,
ajan käed laiali,
varbad harali,
ja jooksen kiljudes
allla...

Kas sa ei tahaks mind suhu pista,
magus suu,
olen soe mari,
värske, maitsev, mahlane,
miks sa ei
nopi mind?



Eile ma jalutasin öös koju ja te kõik olite mul taskus. Võtsin teid kaasa ja läksin, mängeldasin lund jalge ees, naeratasin tänavatele ja kui ma pelgasin üksi lumekuhja otsa ronida, siis läksin teiega koos. Kõige pimedamates tänavalõikudes haarasite te must tugevalt ümbert kinni ja embasite, nii nagu ikka, nii et süda minu omaga koos tuksub ja kogu hing embusse voolab. Ma kannan teid ikka nõnda, puust nööbiga taskus, päris põue sees. Ja vahel te haarate must kinni, et minna ühes, minna naerdes endaga.



Psst,
vaata,
aeg
puges meie pihu sisse.



Nüüd jälle.

Seekord tegin nii https://hetkeloodu.wordpress.com/

Olla on pagana hea, olemas olla ja hingata.

L saatis tüki B. linna, saatis kilde olevast, olnust ja tulevast. Pühkisin pisaraid ta sõnadesse, on ju just see aeg, millisel tema kord minu ellu tuli.

Kui ühel Kalamaja rõdul, veel auravate muffinsite ja kuuma tee hommikupäikeses ärkavad ellu Keats ja Liiv ja Kaplinski ja Laaban ja Kaevats ja luuakse veel uusi sõnu (muuhulgas püütakse tedretähne, armutakse arvudesse ja naerdakse kevadtuuli).

1.
See oli veel kõik
alles olemata,
unistus ja
meeletus ja
iha

2.
Kõik lumeinglid
nüüd tõusevad tuuleks,
päevadeks pilvedeks
tantsima,
sulavad endalt
jäätumist

3.
Su huulte värinaist
ja palgete kuumusest
mu suudlused
voolivad armu

4.
Pöördun ja öö
sõidab mulle vastu,
meri randub
mu kopsu,
mu hingamisse

5.
Veed voolavad vabaks
aegadest end.
Purskkaevudest sillerdavad,
pungadest vabandevad
kevadhommikute
päevade
lõhnad

6.
Ühe lennu vaid tegi
ühe elu vaid elanud,
nooruse,
sünni
kuulutaja

7.
Varjud libisevad
aina sügavamale
me katmata niuetele,
nõgudesse, alastusse,
varjab meid iseendaga
öö

8.
Kaks esimest
ühena koos
lendasid Sinu suve
algust

9.
Ootus,
tulemine,
minek,
olemine,
Sinuga,
meiena,
kirena

10.
Sai huuli sõnadeks
kord seatud,
sai sõnu
pisaraiks
kord öeldud

11.
Oodates vihmaseid hommikuid
ja kuuvalgust
vahtuval merel,
olemasolemist olles
käputäites arvamistes

12.
Pehmed Su suudlustes
käed jalutavad
mu unne
küsimata,
keelamata

13.
Sa ei tea ega mina
veel
kardetud hingamisi,
ei minemisi
ega rajatuid teid

14.
Kui teetassi aurust
end joonistab pilv
mööda arga maad
ennast taevasse

15.
Joobnuna veinist,
Su huulilt joodud,
hinganult
saladust,
salgamist

*
Kuud kaovad taevasse,
tähtede taha,
päikesed merre, puudeladvisse,
hoiavad kinni
vaid arad silmad
oma pilgu ja unustusega


Röövin L-lt sõnu, mis ju minugi loodud võinuks olla:
"Olen ju tegelikult õnnelik... õnnelik nende otsustega, mis mina olen teinud ja õnnelik sinu üle."

Mu arm,
ööd on juba soojemad
ja lähevad valgemaks,
varsti ei näe enam undki
pimedate kardinate taga,
tulen Sulle lähemale veel,
surun en Su vastu.
Sa ju tead seda tunnet,
kui kõik kaob ära
ja ainult Sina jääd
vedama naeratust mu näole.

Sulle ja mulle
meeldib koduteel helistada,
või teel, mis lõpuks ikka viib koju.
Kas tead,
kuis mulle siis
Su sammude kaja
varakevadistel teedel
meeldib kuulata,
ja kuis ma mõtlen end
Sinu kõrvale,
Sinuga sõlmitult kõndima.

Tahan olla, elada
iseennast,
meis Sind,
ja lasta end kanda
öödest päevadest
teadmata.

Mu kallis,
kui kuulad mu südametukseid,
kas tead, et ta Sulle lööb,
et ta Sinu jaoks
püüab heliseda nagu tuulekellad
õhtu eel.

Kes on see mina,
kes nõnda kaua ennast on peitnud,
mu sees, mu enda sees,
see naerev ja hingav,
see tahtev ja lendav,
ja olen see üldsegi mina
või Sina või arm?

Tead,
see on see tunne kevaditi,
kui kõik oleks justkui nagu sügis
ja välja vaadates võib nii arvatagi,
aga kes astub välja ja
hingab oma kopsud
porist valguse lõhna täis,
ei saa eksida.

Olla,
igatseda
ja unustada.
Olla kogu hinge, keha ja mõttega.
Igatseda Sind on hää,
sest tean, et tuled pea jälle.
Ja unustada lihtsalt selleks,
et siis veel enam
ihata, oodata ja olla.

Mu uned on Sinu nägu, mu arm,
nii suikun nendesse elama,
kuni oled taas siin
ja ma ei tea ega usu
enam und ega tõelust,
mis nõnda mus elada võib.



Kevad tuleb taas Õnnepaluga, justkui selleks, et rohkem märgata.

"Unustatud jõekäärudes päikese käes
on selline rahu, et selline rahu võiks olla hinges,
kui ta on unustatud.
Selline rahu."
("Kevad ja suvi ja")

M tuli täna vastu ja ütles, et mind kusagil silmates kohe ei saa muudmoodi, kui naeratab. Tegi minul kah kohe tuju heaks, tähski selle eest.