Ajatult ajast

Olla on pagana hea, olemas olla ja hingata.

L saatis tüki B. linna, saatis kilde olevast, olnust ja tulevast. Pühkisin pisaraid ta sõnadesse, on ju just see aeg, millisel tema kord minu ellu tuli.

Kui ühel Kalamaja rõdul, veel auravate muffinsite ja kuuma tee hommikupäikeses ärkavad ellu Keats ja Liiv ja Kaplinski ja Laaban ja Kaevats ja luuakse veel uusi sõnu (muuhulgas püütakse tedretähne, armutakse arvudesse ja naerdakse kevadtuuli).

1.
See oli veel kõik
alles olemata,
unistus ja
meeletus ja
iha

2.
Kõik lumeinglid
nüüd tõusevad tuuleks,
päevadeks pilvedeks
tantsima,
sulavad endalt
jäätumist

3.
Su huulte värinaist
ja palgete kuumusest
mu suudlused
voolivad armu

4.
Pöördun ja öö
sõidab mulle vastu,
meri randub
mu kopsu,
mu hingamisse

5.
Veed voolavad vabaks
aegadest end.
Purskkaevudest sillerdavad,
pungadest vabandevad
kevadhommikute
päevade
lõhnad

6.
Ühe lennu vaid tegi
ühe elu vaid elanud,
nooruse,
sünni
kuulutaja

7.
Varjud libisevad
aina sügavamale
me katmata niuetele,
nõgudesse, alastusse,
varjab meid iseendaga
öö

8.
Kaks esimest
ühena koos
lendasid Sinu suve
algust

9.
Ootus,
tulemine,
minek,
olemine,
Sinuga,
meiena,
kirena

10.
Sai huuli sõnadeks
kord seatud,
sai sõnu
pisaraiks
kord öeldud

11.
Oodates vihmaseid hommikuid
ja kuuvalgust
vahtuval merel,
olemasolemist olles
käputäites arvamistes

12.
Pehmed Su suudlustes
käed jalutavad
mu unne
küsimata,
keelamata

13.
Sa ei tea ega mina
veel
kardetud hingamisi,
ei minemisi
ega rajatuid teid

14.
Kui teetassi aurust
end joonistab pilv
mööda arga maad
ennast taevasse

15.
Joobnuna veinist,
Su huulilt joodud,
hinganult
saladust,
salgamist

*
Kuud kaovad taevasse,
tähtede taha,
päikesed merre, puudeladvisse,
hoiavad kinni
vaid arad silmad
oma pilgu ja unustusega


Röövin L-lt sõnu, mis ju minugi loodud võinuks olla:
"Olen ju tegelikult õnnelik... õnnelik nende otsustega, mis mina olen teinud ja õnnelik sinu üle."