Ajatult ajast

Mu arm,
ööd on juba soojemad
ja lähevad valgemaks,
varsti ei näe enam undki
pimedate kardinate taga,
tulen Sulle lähemale veel,
surun en Su vastu.
Sa ju tead seda tunnet,
kui kõik kaob ära
ja ainult Sina jääd
vedama naeratust mu näole.

Sulle ja mulle
meeldib koduteel helistada,
või teel, mis lõpuks ikka viib koju.
Kas tead,
kuis mulle siis
Su sammude kaja
varakevadistel teedel
meeldib kuulata,
ja kuis ma mõtlen end
Sinu kõrvale,
Sinuga sõlmitult kõndima.

Tahan olla, elada
iseennast,
meis Sind,
ja lasta end kanda
öödest päevadest
teadmata.

Mu kallis,
kui kuulad mu südametukseid,
kas tead, et ta Sulle lööb,
et ta Sinu jaoks
püüab heliseda nagu tuulekellad
õhtu eel.

Kes on see mina,
kes nõnda kaua ennast on peitnud,
mu sees, mu enda sees,
see naerev ja hingav,
see tahtev ja lendav,
ja olen see üldsegi mina
või Sina või arm?

Tead,
see on see tunne kevaditi,
kui kõik oleks justkui nagu sügis
ja välja vaadates võib nii arvatagi,
aga kes astub välja ja
hingab oma kopsud
porist valguse lõhna täis,
ei saa eksida.

Olla,
igatseda
ja unustada.
Olla kogu hinge, keha ja mõttega.
Igatseda Sind on hää,
sest tean, et tuled pea jälle.
Ja unustada lihtsalt selleks,
et siis veel enam
ihata, oodata ja olla.

Mu uned on Sinu nägu, mu arm,
nii suikun nendesse elama,
kuni oled taas siin
ja ma ei tea ega usu
enam und ega tõelust,
mis nõnda mus elada võib.



Kevad tuleb taas Õnnepaluga, justkui selleks, et rohkem märgata.

"Unustatud jõekäärudes päikese käes
on selline rahu, et selline rahu võiks olla hinges,
kui ta on unustatud.
Selline rahu."
("Kevad ja suvi ja")

M tuli täna vastu ja ütles, et mind kusagil silmates kohe ei saa muudmoodi, kui naeratab. Tegi minul kah kohe tuju heaks, tähski selle eest.