Kevad sai sisse hingatud
ühe pika ja sügava tõmbega
Talv sai välja aevastatud
ühe vaikse ja ara atsihhiga

Linn on kevadet täis. Kui teda tänavatest ja taevast ära ei tunne, siis vaadake silmadesse.

Lume alt ronib asfaldi lõhn välja.
Ma isegi ei torisenud, kui ma kukkudes poriseks sain, vähemasti pole lumi. Ometi võiksid ka need viimased jäälaigud kaduda, sest minu jalad kohe leiavad nad üles.

"Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja!"

Ärkamine.

Nägin unes ilma lõppu. Ma olin leppinud, olin valmis, kõik ju olid, veel viimane hingamine. Äkki ma mõistsin, et ma ei saa veel minna, sest ma pole armastanud. Nutsin ja ahastasin unes, püüdsin sind meeleheitlikult leida...äkki kõik

Rännakud lõppesid. "Kevad ja suvi ja", "Vihurimäe", "Hetk" ja need minu omad. Mu kollane unistus, mu Raa, mu iseenda-nädal. Nad kõik väärivad sõnu siin.

Mu kollane unistus. "Kui kõik unistused täituksid, poleks vaja sõna ennastki"(Jan Kaus "Hetk")
Kui üle silla rong sõidab, siis all soovitakse, mina soovin alati. Rong võtab kõik soovid reisijatena kaasa ja viib nad sinna, kuhu vaja.

Raa oli kõik, mida vaja.
Mu vanaisal on tarkus näos ja vaikuses.
Leidsin taas piirituse - pimeduse, vaikuse ja tühjuse.
Puidu, asfaldi, vihma, kütmise, kodu lõhn.
Vana õunapuu oksad on mu käte, mu paljaste jalgade mälus, nad ei värahtaks hetkekski. Mäletasin veel ta vaigu lõhnagi.
Haarasin suurel tammel ümbert ja tema teadis, sest tal on kogu raskus kanda, kauem veel, rohkem veel.
Esimene liblikas, esimene ämblik, mesilaste puhastuslend, esimene lugemine saunatrepil, metskitsed, lihapirukad, jõkke voolvad ojad, lumikelluksed, pori.

Tõnu Õnnepalu leidis lõpuks ja mina nutsin ta õnne.
"Unes nägin armastust.
Hoidsin sellest arglikult ja
õrnalt kinni.
Elus pole teda niigi palju
hoida saanud. Pole osanud.
Pole olnud juhust."

Emily Bronte pole kunagi armastanud. Kuidas see küll saab nii olla? Kuidas ta siis sai nii kirjutada? Kuidas on võimalik, et tema, tema kirjutatu on üksnes fantaasia, ettekujutus millestki võõrast ja kogematust?
"Kui kõik kaoks ja tema jääks, siis kestaks minu olemasolu edasi, aga kui kõik muu jääks ja tema häviks, muutuks maailm mulle päris võõraks: ma ei olekski nagu osa sellest. Ta on alati, alati minuga, mitte kui rõõm, vaid nagu mu enda olemus. Nii et ära räägi enam meie lahutamisest, seda ei saa olla ja..."

Ja "Hetk" oli täis võrratuid hetki.
"...või ma peaksin nagu seda valgust sealt noka tipust huultega püüdma, aga see ei õnnestu, sest see tipp seal on olevik, ja siis ma mõtlesin hiljem, et nii ongi, aeg on nagu hästi väike teravnurk, mille tipus tulevik muutub minevikuks, ja see muutumise hetk peakski olema olevik, aga kuna muutumine on nii kiire ja me ise muudame seda veel kiiremaks, justkui oleks see meie tahe, siis see kaob käest, tulevikust saab minevik ilma olevikuta."


Kiskusin kaane pealt
purki pistetud
suvelt
Jäätunud mustsõstrad sulasid
mu soojas suus.
Kaevasin tee
kasvuhooneni, kus
tema
kogu talve oli hõljunud
Puistasin kuuma vette
kuivanud piparmünti
ja lürpasin sauna trepil
nagu ikka
sel ajal
Pöörasin näo päikese poole
ja aevastasin kogu talve tolmu
endast välja
Tervitan sind!




See sai kaunis lopergune tekst. Lopergune luuletus kah, aga ma tahtsin kuidagi seda soojust endast anda.

Viimased päevad olen veetnud mingis veidras sudus. Ei mõista, mida otsin või kuhu poole liigun. Justkui unustaksin ujuda, aga põhja ka ei vaju. Kes olen siis mina vee ja taeva vahel?

Olen elanud
seda pragunevat unistust
oma kirjutuste radadel
vahest liiga kaua.
Kui mu sõnad jõuavad ette
ja peidavad endasse kogu tõe.
Olen seisnud kärestikulise
elujõe sillal,
kuid see pehkib, mädaneb,
ja lõpuks kukun ma sisse.
See on miski äraspidiseks pöörduv
igatsus, mis liigub alati tagasi
kõneldud nägude ilma.
Olen vaadanud vaid seda,
mis end avas ja kaevanud end mulda,
mis on kobe ja lahtine.
Ma läen üle kõrgete tippude, mille silun
siidjate unede armuga,
kuid kukkuda tahan puruks,
seda, mida olen sõnadesse valetanud.
Valasin vormi tuule,
kuid ta ei oska võõrast keha võtta.
Nii olen ennast kiskunud paremaks,
aga mul pole enam anda
lõhenenud kihte.
Olen tummalt leppinud helgemate päevade
argade hetkedega,
aga peaksin endasse tõmbama,
enda sisse valama tahte kõiksuse armastuse
poole.
Olen oma keha vang ja mõtete ori.
Muuta võimalusi, luua piiritut,
et mu maailm kasvaks läbi
müüride, ülespoole nähtust.
Varastan omale aja ja jätan
maha, olen tast võimsam, olen tast vaba.
See on kellegi kisendav pale,
mille oma naerule kleepisin.
On nägemine alguse nuttude võlust
ja härdad igatsused üksnes meenutavad,
et on loota, on tahta.
Ja nii ma teen, et mu hing
tuleks tagasi sinna, kus pole olnud,
ju vaid unelmates.
Aeg veel halastab, aga väheks.


Tasakesi, salamisi juba mõistan.
Lugesin siit liialt kurbust, aga seda pole ju minus...või?

Taas saab ühes õdusas kojas aega kiikumas käia. Hingasin oma endist olemist värskemaks. See lõhn, see hoog, see hääle kõla.
Ehk siis kevad või mis?

Mõtlesin juba ammu kirjutada, aga oli liiga hea. Või isegi mitte liiga, aga lihtsalt hea. On endiselt. Selgust tunnen sellest, mis sisse ja välja hingamise vahele jääb. Tuttav on tulla tagasi, aga tee on teistmoodi uus.
Sõnad näe tulid ka.

Kõnnin mööda
alla minevat tänavat
üles,
vihm tuleb
ühes,
ja tee mu jalge all
on sama armas,
kui koht,
kuhu viib.

Etendused olid. Oi, kuidas ma esinemist armastan. Muud ehk midagi, aga pilvekiike. Nõustun lõpuks tänukoormat kandma, aga enne veel kummardus neile seitse aastat mu kõrval olnud olevustele. Kui vaid kõiki korraga embusse saaks haarata. Ikka veel ma teid ei tea, päriselt. Lõpetan Eesti publiku kallal vingumise ja tõden, kui eriline on nende arg ahhetus.

Naljakad lood meenuvad. Näiteks see vanatädi oma tähekestega kummikutega. Ja oi, see vanamees, kes rääkis oma koerale, kuidas kassid magavad. Minule räägiti kunagi, et hiired ja ämblikud magavad öösiti ja see tagas mulle rahuliku une. Vahel on nii hea end petta, et kui sisimas ei usugi, saab pead ikka liiva alla peita.

Sind polnud ammu näinud. Või ehk päriselt näinud.

Ja veel korra üles, et vihma tervitada, sõnu selgitada

Vihm,
sa ei saa kunagi,
kunagi teada,
kuidas sind
nutan,
kui must
ära sajad

Sinust mõtlemine
toob mu näole naeratuse

Viimasel ajal
naeratan järjest tihemini

Eriti lahkudes

Eriti oodates

Et kui näeksid,
siis teaksid

"Sa olid magades nii kurb."
Sest unedes on valu, mida valges endale ei luba. Ometi ei mäleta.

miks küll
on puude ladvad
nii õrnad,
et suudavad kanda
üksnes päikest
ja kui
jäätunud taeva pisarad
tasa alla tilguvad
on igas piisas
unetute nutt
kui ma läheksin
kõrgemale taevast,
kas siis sealgi
on piiritus
haaran ümber
õhu kehast
ja emban
seda, mis kõikjal

"Kas noored kirjutavad tõesti nii eksistentsiaalset luulet?"
"Tõesti, tõesti"
Mina vähemasti.

Täna
ma oma kodutänaval
tantsu ei löönud,
suugi oli vakka, ei laulnud.
Täna
ma oma kodutänavat
ei näinud,
ju vaatasin taevasse,
sest kui vaatad ka,
siis näeme koos.
Täna
ma oma kodutänaval
naeratasin iseendale
ja sulle,
kes mu sees pesitsed.
Täna
ma oma kodutänaval
ei olnud,
olin ära oma ulmamaal.

Püüdsin olla lihtne, kuid tegelikult on see vat kõige e/o-lulisemgi.

Raskus vajus õlult. Nüüd nutaks end puhtaks. Mitte et oleks kurb või valus, aga tahan seda väsinut ja kurnatut endast ära.

Tänased tänud ja pehme pai soojendavad veel kaua.
Aitäh, aitäh, aitäh!

Olgu, ma võtan ennast nüüd käsile ja püüan ära kirjutada, mis öelda on. Läheb neljas katsetus siis.
See on naljakas, kuidas ma olen endas nii selgusele jõudnud, nii palju mõistnud, kuid ei oska seda välja saada.

Su jalge all on tee,
konarlik ja raske,
kuid on ainus, milles vähegi kindlust,
ainus, mis tagasi ei lähe.
On arglikele sammudele
teed pikemad,
kõnnid suunata, teadmata,
ootamata.
Teid on meeletult palju,
kuid ükski ei tundu olevat mõeldud
sinule.
Su jalad on nii takistuseks,
kui edasiviijaks.
Enam pole vahet,
kuhu ja milleks,
vaid edasi,
vaid edasi.

Lähed,
kuni on veel jaksu
kukkudes tõusta,
kuni pole leidnud
vastust sellele, mida küsida ei oska,
kuni pole jõudnud sa sinna,
kus aeg on sinu oma
ja teid edasi
ei vii.

Oo, päris tuus, lõppu tekkis nool. (Ebateadlik saboteerimine)

See luuletus oli alguses väga võõras. Kirjutatud ühest väikesest poisist, aga täna sai ta minu omaks.
Erki, olen väga tänulik. Leidsin küsimused oma vastustele, vähemalt sedapidi meeldib mulle mõelda. Kui enese ja muu vahelt kaob piir ja tajudes maailma oma ümber leiad enda, ebatäiusliku, kuid siiski võrratu olendi. Kui pole enam ennast ja teisi. On hea olla kingituseks. Aitäh!

Inimesed häälestavad end välismaailma järgi. Alati oodatakse kellegilt teadmist, tundmist, sihi näitamist. Kui kaotatakse mõistetavus, siis on neid, kes lahkuvad, nimetades seda veidruseks, mõttetuseks, jamaks, kuid on ka neid, kes leiavad sellest enda ja eneses kogu maailma, mis sisaldab seda, mida just vajame, tahame. Mõttetus sisaldab endas nii palju mõtteid, et neid ei suudeta hoomata või nii keerulisi, et ei suudeta mõista. Kuid keerulisus koosneb lihtsusest.

Mmm, lahti kirjutamine, vabaks laskmine. Osa meist, kuid mitte paine.

Hää on end tänu teiste veidrustele paremini tunda. Tegelikult, tegelikult, tegelikult...Mida? Ei ole ju hea. Miski ei tundu seni normaalne, kuni keegi pole seda veel teinud? Ei. Ei ole nii. Ei tohiks olla. Vabandused, ma tahan lihtsalt seda öelda, et reede õhtuti on soovituslik koos Lauriga viibida, paneb end vähe normaalsemalt tundma. Mina trumpan ta veidrustega siiski üle. Ehk siis minu poole tasub ka pöörduda, kui end liiga kummalisena tunned. Kuulus ja kummaline. Mis kuulsus poleks kummaline? Ma parem ei loe seda blogi üle, see on liialt kummaline. Või siis kuulus. Hahaa. Mul tekib alati blogides tahtmine kirjutada hahaa või hmm või mmm. Vot nii. Tavaliselt ei ütle nii. Või ütlen? Vahet pole

Mis värk on selle reede ja laupäevaga? Vajadus kuhugi minna. Aga ei ole! Ei lähe! Vähemalt mitte sinna, kuhu eeldatakse.

Mäslevalt, võidutsevalt ja aina enam segadusse minevalt, kuid siiski oivaliselt eneseteadlikult,
Grete

Eile sadas VIHMA, VIHMA, VIHMA!!!

Ronisin Kalevi tänava otsas hiiglasliku lumekuhja otsa. See oli suisa küngas. Lapse pilgule mägi.
Oi, kui hea seal oli. Nüüd ma tean, kus Ilon Wikland oma pilte joonistas - tänava lõpus olevatel küngastel, kust sa näed õdusat elu akende taga, katused ei tundugi enam nii kaugel ja teised all on väiksed, kuid asjalikud oma tegemistes.
Sulgesin silmad ja pistsin näo vihma. Tulid, paitasid, pesid.
Kas need pisarad olid taevast või mu silmist?

Lombid jäävad veel kauaks tantsima me keerutustest.
Kummikud süstivad meisse ilmselgelt nooruse, õigemini lapse eliksiiri. Lõpuks ei täitnud nad siiski oma peamist ülesannet, jõudsin koju läbimärjana. Aga nägu on naeru täis.

Kui meid on
kaks,
siis meie varjud
on pikemad
ja me pilgud
on seotud.
Meie sõnad on üksnes
üksteisele,
meie vaikus on
päris meie.

Kui meid on kaks,
siis saab öelda
sina ja mina
ning meie
oleme üks.

Oeh, kui kerge tunne on öelda:"Täna oli hea päev!"
Oli. Oli tõesti.
Hea eelaimus on sees. Soe.