She took me to her elfin grot,
And there she wept and sighed full sore,
And there I shut her wild wild eyes
With kisses four.

VIII of "La Belle Dame sans Merci" by John Keats

Bright Star
Nii ilus, nii puhas, nii lummav.
Lõpuks tegin otsuse, tahan ju mõista.

Linn on vaikinud. Minagi olen vaikseks jäänud.

Ei tea, kust on mu näkku tekkinud selline magus-mõru naeratus? Justkui kannaksin saladust, mille olemasolust veel teadlik pole. Kentsakas.

Täna oli jälle ilus.
Jätsin endast maha kolm inglit. Üks neist leidis üles indigolapsed, kelle akna taga Nele ja Katriiniga tantsu vehkisime.

Maanteede tuisus
saab hetkeks keha
ekslev hing.
Tühjus,
rõivastunud sädelevasse lumme,
tantsib,
kuni keerleb taas
autorataisse

Olen toores. Sinu pärast tahan olla parem. Kas leidub minust lugu su ajas?

Kui tunnen
sus ära armastuse,
ma koputan su uksele.
Kas avad
ning kutsud mu sisse?

täna õhtul
olin üksi,
kuid olin kõik,
sest olin muusika
olin muusika,
lakkamatu elutants
olin muusika
meis endis
olin muusika,
pea sama ilus kui vaikus
olin muusika,
hinge naer
olin muusika -
ajatu, kehatu, lõpmatu
olin muusika,
hing, kes alati koos

Santana. Tants nagu ei kunagi varem. Muusika mu kehas tormas ringi kistes teda siia-sinna. Lõpuks sai muusika kehast võitu. Keha kadus. Minust sai muusika.

Kontsert, kus ei plaksutatud, vaikus oli liiga ilus, et lõhkuda. Ammu pole olnud nii hea.

Käisin üleval. Kui on võimalik, et kusagil saab aega peatada ja kõrvalt vaadata, siis on see just seal. Kui vaatad kaugelt, näed vaid ühte kogumit, lähedalt on inimene üksi. Kerkisid küsimused" kas?" ja "miks?", otsustasin nende juurde hiljem tagasi pöörduda.

Vahel unustan, kui väga sind igatsen.
Algusest lõpuni imeline, kuid kas lõpp on juba tulnud?

Kuhu kadusid,
mu teine hing,
mu igatsuse omanik
ja armastuse vang?
Mil lahkusid me olust?
Jätsid üksi mu tantsima,
mu keerlema pimedusse.
Ainus alati minus.
Kas kartsid, unustasid, kaotasid?
Tule koju!
Tule koju,
mu ekslema läinud hing!
Tule koju,
et oleksin tervik!
Tule koju,
sa tead küll!

Me endi loodud maailmas oled surematu. Tantsivad hinged aegade armust.

http://www.ted.com/talks/pilobolus_perform_symbiosis.html
sõnulseletamatu

Nüüd meenus kõik.

"On see võimalik, et nad ei saa aru, kuidas ma kannatan? Kõik peaksid olema kurvad, kaastundlikud ja osavõtlikud inimesega, kelle hing veritseb armastusest; nemad aga naeravad edasi, sukeldudes oma pisikestesse ja armetutesse eludesse, mis saavad teoks ainult nädalalõppudel." (Paulo Coelho "Zahir")
Tähelepanu pööran lõpule. Mul on hea meel, et see teatud sündmuste nimel elamine on möödunud. On kohutav elada ühest üritusest teiseni. Vahepeal olev nädal on kui tühi tee, mis tuleb läbi käia, et lõpuks kaua oodatud sündmus saabuks. Ma leian, et "elamine nii nagu iga päev oleks su viimane" kõlab liialt dramaatiliselt, aga elada hetkes ja alati kohal on just see õige.

Aja üle omab suurimat võimu see, kes temast üldse ei sõltu.

On see isekus või just enese liiga vähene tähtsustamine, et inimesed unustavad enda vajalikkuse? Me ei kipu mõtlema, et meid vajatakse nii nagu meiegi teisi vajame. Kuni endal kõik korras on, unustatakse teised. Ennast ei peeta nii vajalikuks või sellele lihtsalt ei mõelda.

"Kas kõik on kogu aeg nii olnud?" Kindlasti mitte. Sõnastaksin ümber :"Kas kõik peabki nii olema?" See lihtsalt on ja tuleb, ükskõik, kuidas ka vastu ei punniks. Saatus. Teda võib viivitada, kuid aeg on meist võimsam.

Taga aetakse üksnes neid, kes põgenevad. Kõike kohutavam on me oma vari, mis pidevalt annab märku seljataga pesitsevast teadmatusest.

"Kui süda on soe ja lööb nii nagu vaja, ei siis ära külmu!"("Pipi Pikksukk" Astrid Lindgren) Oleks see vaid nii.

Viimased päevad, kogu nädal, on toonud väga palju mõtlemisainet. Pilt laieneb, avardub.
Kuulan, räägin, loen ja mõtlen. Hämmastavad inimesed on mu ümber sattunud. Ma olen endiselt veendumusel, et praegu on maagiline ja võluv aeg. Kõik hea mu ümber muudab mindki paremaks, tekib tahtmine olla parem.
Teatud mõistmine on tekkinud tänu Coelhole, Hallerile, Austenile ja teistele headele hingedele.

See on mu selgus.
Aeg tähtsust ei oma.
On üksnes hetk,
alatine olev.
Piire ma ei adu,
ületasin need nagunii.
Vaatan enda ümber
ja näen kaugemale kõigist silmapiiridest.
Näen ennast seismas
tühjalt
ja puhtalt.
Olen, mida vaja,
selge, valge leht,
mis pidevalt täitub
ja tühjeneb.
Kätken
kogu olevat,
kuid pillan olnu
ning ei oota.
Hingan sisse olematuse,
välja olu.
Mu imelised hetked
alati on,
kuid kunagi ei jää.

Täielikku selgust pole veel saabunud, kuid ma tean, et ta tuleb.
Palju on öelda, kuid kipun unustama.
Ei salli sõna "pidama". Keegi ei pea midagi, kui ta ei taha. Miks seda küll ei mõisteta. Kõik veeretataks justkui kellegi teise peale, kuid kõik sõltub ju endast.
Veidike häirib mind mu liigne rahulolu, oleks vaja midagi pidevalt torkima, ei taha paigale jääda.
Segadust on tegelikult palju. Kooliga. Ma olen pettunud.
Lumi tuli. Minu jaoks esimene, varem justkui polnud. Mulle meeldib lume välimus, aga mitte mõte. Igatsen vihma, mis tuleb ja peseb kõik puhtaks, toob selguse. Lumi aga üksnes katab ja peidab vigu. Siiski on ta maagiline. Külm.


Kui sa õpid tantsima,
puudutamata maad,
siis liugled sa läbi elu.
Kui õpid lendama
ka tiibadel nõrkadel,
siis sööstad taevasse ka tiivutult.
Kui õpid rääkima
vaid väheste sõnadega,
siis võid kõnelda ka vaikides.
Kui õpid minema
tegemata peatusi,
siis on teed sulle alati valla.
Kui õpid armastama
tingimusteta,
siis ootan sind ma.


Keidi on vapustav inimene, vapustav laulja.
Nii hea on. Eks näis, mis sünnib.

Ootamine tasus end ära. Kuigi aeg on segamini ja ma ei mõista, mis ajal ja mis põhjutel ma end magamas leian, on kõik hästi. Ööd kuluvad taaskord luulele ja päeval üritan mõistata, mida ma ka kirja olen pannud. Kõike on palju

Praguneb maapind
ning alla lendame
Kuuma merre
täis pimedust
Vaikus
on kriiskav
Kehad kaovad
ilmasupp kõik koos
Igas laines
tuksub
see hingedemeri
Summutab
hääled
vesi
Jääb vaikiv pimedus
lõpuni
mida ei tule
ei iial

Kaos. Kuulume ju kaosesse olles väljaspool Egipti. Eks olemegi.
Avastasin endas jõu. Olen siiski võimas, võimekas. Mõistsin, et tahan teha kõike lõpuni välja - kui teha, siis hästi. Tahan tunda õnnestumise magusat maitset, mille teeb veel paremaks vaeva mõrkjus.
Peavalud muutuvad tüütuks. Miks ei võidaks vahelduseks teistele mõelda, jätta kõrvale oma tahtmised? Vähemalt tervise nimel. Tõesti ei jaksa nii.
Kõik on kuidagi segamini. Justkui supp. Maitse on ju üks, aga segadust kui palju.
Midagi maagilist on õhus. On need jõulud?
Iseeendaga on hea. Viimasel ajal ongi nii. Olen justkui tohutult suure pusle tükid segi ajanud ja nüüd üritan neid jälle kokku panna. Kusjuures, välja tuleb teistsugune pilt kui varem.
Vajalik tahan olla. Olla kingitus kõige nõrgemale(igatsen Indigolapsi).

Mu hommik
täis vatist vaikust.
Uni voolanud
mööda teeäärseid kraave
must läbi.
Suu avaneb pehmeks ohkeks,
saab õhk täis soojust.
Ebakindlad sammud
välja tõttavad.
On ärkamine,
on olev.
Need on mu sõnad,
mis takerdusid oksteisse.
Naudin vaikust.
Kiigu tuule
süles.
Saladust hoian.

Avastasin just, et nimi Olev on olev, maagiline.
See on vist praeguseks kõik.
Üritan teid kursis hoida oma ööloominguga

Su kõrvad mu kõnele kurdid
kuni mu sõnad ei loe
Su silmad mind nägema pimedad
kuni pole ma ise nägija
Su naerud on mulle nutud
kuni ei püüa ma mõista
Su süda on mulle kaugel
kuni lähemale ma ei püüdle
Su teed lähevad must mööda
kuni sind siia ei kutsu
Su uks on mulle suletud
kuni ma teda ei ava

Õppida olema alati lihtsalt, pingutamata.
Olesklen, teen, mis on vajalik.
Öösel küpsetasin piparkooke.
Inimene on ainus elusolend, kes sööb ka üksnes maitseelamuse saamiseks. Mul on selle üle hea meel.
Maria Petersoni ja Eva Eensaare imelised hääled pidevalt kõrvus. Ilus, ilus ja kerge.

Hinged kehadest on ära.
Üksnes kestad
mul vastu tulevad.
Tänav täis tühjust.
Õhk sees ja väljas.
Vees pinnale jäävad
õhust täitunud kehad.
Kuhu läinud hinged
keda pole?

Hirokazu Kore-eda "Kumminukk"
PÖFF oli mõnus. Järgmine aasta tahaks veel enam. Super oli.

Tahaks, et kõike olekski nii lihtne kustutada, kui selles kastikeses siin.
Tegelikult ilmselt ei tahaks ka.
Ei võta me ei tiibu, saapaid, hane, harfi, keppi ega 1000-ndet dollarit.
Liiga palju põhjendamist, mõtlemist. Hea on kergemalt naerda/tahaks kergemalt naerda.