Ajatult ajast

Nüüd meenus kõik.

"On see võimalik, et nad ei saa aru, kuidas ma kannatan? Kõik peaksid olema kurvad, kaastundlikud ja osavõtlikud inimesega, kelle hing veritseb armastusest; nemad aga naeravad edasi, sukeldudes oma pisikestesse ja armetutesse eludesse, mis saavad teoks ainult nädalalõppudel." (Paulo Coelho "Zahir")
Tähelepanu pööran lõpule. Mul on hea meel, et see teatud sündmuste nimel elamine on möödunud. On kohutav elada ühest üritusest teiseni. Vahepeal olev nädal on kui tühi tee, mis tuleb läbi käia, et lõpuks kaua oodatud sündmus saabuks. Ma leian, et "elamine nii nagu iga päev oleks su viimane" kõlab liialt dramaatiliselt, aga elada hetkes ja alati kohal on just see õige.

Aja üle omab suurimat võimu see, kes temast üldse ei sõltu.

On see isekus või just enese liiga vähene tähtsustamine, et inimesed unustavad enda vajalikkuse? Me ei kipu mõtlema, et meid vajatakse nii nagu meiegi teisi vajame. Kuni endal kõik korras on, unustatakse teised. Ennast ei peeta nii vajalikuks või sellele lihtsalt ei mõelda.

"Kas kõik on kogu aeg nii olnud?" Kindlasti mitte. Sõnastaksin ümber :"Kas kõik peabki nii olema?" See lihtsalt on ja tuleb, ükskõik, kuidas ka vastu ei punniks. Saatus. Teda võib viivitada, kuid aeg on meist võimsam.

Taga aetakse üksnes neid, kes põgenevad. Kõike kohutavam on me oma vari, mis pidevalt annab märku seljataga pesitsevast teadmatusest.

"Kui süda on soe ja lööb nii nagu vaja, ei siis ära külmu!"("Pipi Pikksukk" Astrid Lindgren) Oleks see vaid nii.