Ajatult ajast

Viimased päevad, kogu nädal, on toonud väga palju mõtlemisainet. Pilt laieneb, avardub.
Kuulan, räägin, loen ja mõtlen. Hämmastavad inimesed on mu ümber sattunud. Ma olen endiselt veendumusel, et praegu on maagiline ja võluv aeg. Kõik hea mu ümber muudab mindki paremaks, tekib tahtmine olla parem.
Teatud mõistmine on tekkinud tänu Coelhole, Hallerile, Austenile ja teistele headele hingedele.

See on mu selgus.
Aeg tähtsust ei oma.
On üksnes hetk,
alatine olev.
Piire ma ei adu,
ületasin need nagunii.
Vaatan enda ümber
ja näen kaugemale kõigist silmapiiridest.
Näen ennast seismas
tühjalt
ja puhtalt.
Olen, mida vaja,
selge, valge leht,
mis pidevalt täitub
ja tühjeneb.
Kätken
kogu olevat,
kuid pillan olnu
ning ei oota.
Hingan sisse olematuse,
välja olu.
Mu imelised hetked
alati on,
kuid kunagi ei jää.

Täielikku selgust pole veel saabunud, kuid ma tean, et ta tuleb.
Palju on öelda, kuid kipun unustama.
Ei salli sõna "pidama". Keegi ei pea midagi, kui ta ei taha. Miks seda küll ei mõisteta. Kõik veeretataks justkui kellegi teise peale, kuid kõik sõltub ju endast.
Veidike häirib mind mu liigne rahulolu, oleks vaja midagi pidevalt torkima, ei taha paigale jääda.
Segadust on tegelikult palju. Kooliga. Ma olen pettunud.
Lumi tuli. Minu jaoks esimene, varem justkui polnud. Mulle meeldib lume välimus, aga mitte mõte. Igatsen vihma, mis tuleb ja peseb kõik puhtaks, toob selguse. Lumi aga üksnes katab ja peidab vigu. Siiski on ta maagiline. Külm.


Kui sa õpid tantsima,
puudutamata maad,
siis liugled sa läbi elu.
Kui õpid lendama
ka tiibadel nõrkadel,
siis sööstad taevasse ka tiivutult.
Kui õpid rääkima
vaid väheste sõnadega,
siis võid kõnelda ka vaikides.
Kui õpid minema
tegemata peatusi,
siis on teed sulle alati valla.
Kui õpid armastama
tingimusteta,
siis ootan sind ma.


Keidi on vapustav inimene, vapustav laulja.
Nii hea on. Eks näis, mis sünnib.