Hirmsasti tahaks midagi kirjutada. Lihtsalt. Mul on nii hea olla. Kogua aeg on selline vaba tunne. Ma armastan seda nädalat. Minu nädal, minu kuus, minu tänaval. Kõnniksin lõputult praegusel Volta tänaval, krõbistaks lehti oma jalge all ja nuusutaks vihma. Teate te seda lõhna, seda lemmiklõhna? Nii palju head on mu ümber. Vahel seisatan tänaval ja vaatlen naeratades inimesi minust möödumas. Ja teate mis? Nemadki hakkavadd naeratama. Volta tänav on just parajalt pikk. Saab kaks lugu parajalt maha ümiisetud. Ma pean tegema luuletuse. Luuletuse minu nädalast, minu kuust, minu tänavast, minu sügisest. Aga hetkel ma ei saa, ootan vaikust. Hea on näha, et inimesed hoolivad, hindavad, igatsevad, armastavad.
Kui sa oled ära, siis sa loodad ikka, et keegi ootab sind tagasi.
Ma olen tagasi. Aitäh, et ootasite.
Mul ei ole sobivat luuletust, mul oli lihtsalt selline vajadus kirjutada. Ma ei saa ka midagi varasemat võtta, sest mu tunded muutuvad liialt tihti. Haiku tuju on

Jää seisma siia
vaata ja imetle ennast
kas näed nüüd teisi?

Tuli selline. Ilus tunne on. Naeraks, tantsiks vihmas. Paljajalu.

Kes sa oled?
Mina
Kes on mina?
Kõiksus
Kus on kõiksus?
Sa ei pea kaugelt otsima
Kas ma peaksin otsima?
Ei peaks. Sa jõuad nagunii minuni
Mis su nimi on?
Ma pole mu nimi
Kas sul on nimi?
Ei. Seda pole vaja
Miks sa siin oled?
Ma olen kõikjal
Mida sa otsid?
Õnne
Kas sa leiad?
Ei. Siis ma ei saaks enam otsida
On see hea?
Jah



Üks asi, mida olen alati haiguste juures hinnanud, on see, et see tuleb loomingule kasuks, aitab aja maha võtta. Hetkel on kõik väga uus ja hea. Nii lihtne on olla. Tunnen mõnu lihtsatest asjadest. Nii palju on öelda, kogu ilu tahaks kirja panna. Nii hea on lihtsalt olla ja jälgida ilu mu ümber.
Ma nägin oma elu ilusaimat vikerkaart. See oli nii lähedal, nii ere. Hämmastav, et ükskõik, kui lähedalt sa vikerkaart ka ei näe, tundub see ikka nii kaugel olevat. Naljakas, et ta kadus just sel ajal, kui ma kirjutasin luuletuses, et ta kaob, kui lõpetan ta vaatamise.
Nii lihtsad lood on mul. Ma olen tagasi. Üle väga pika aja ei suutnud ma tänaval naeru pidada. See lihtsalt tuli. Naer, naeratus, muhelus. Vaatasin seda imelisust enda ümber ja naersin.
Veider on kirjutada. Aga hea.
Võtku kõik endale aega, et end üles otsida.
Lehitsen oma luuleraamatut ja jälgin seal oma muutumist. Luule on hea.

Luule on tuli, mis süttib inimese hinges. See tuli sütitab, soojendab ja valgustab. (Lev Tolstoi)
Aitäh Laura, andsid mulle tegevust haiguse ajaks.

Täna hommikul
oli meri hall,
kaotanud oma sinkja läike.
Vesi tormas tugevalt kaldale,
veeretades kivikesi oma teel.
Varem lainetest julmalt läbi tunginud kaluripaat
oli vete võimuses.
Liiv mere ääres pole enam
nii pehme ja soojust pakkuv
ning teel randa
krõbisesid mu jalge all esimesed vahtralehed.
Üksnes männid mu rannas
kõiguvad sama hirmsana
kui varem.
Ja öösel, pöörates selga valgetele vahuharjadele,
on mets järjest õudu tekitavam.
Varem selge silmapiir
on kattunud tumedate vihmapilvedega,
mis aina tihemini me maad õnnistavad.
Päike on aina harvem külaline,
enne piidleb kuu meid salaja.
Õhk on järjest jahedam.
Õhtul panen paksu palitu selga
ja lähen merd valvama.
Ei meri uinu,
veel mitte,
enne kaon mina.


Hilinedes Aegnalt.
Ilusaim hetk seal oli öösel, kui üksinda merd vaatama läksin. Tundsin end nii väikse ja jõuetuna mere ilu ees. Seal mõistsin, et olin kasutanud tühjust tihti avaruse mõistes, millegi haaramatu ja lõputuna. Ometi seda metsa, merd ja piiritust ei sobiks kunagi pidada tühjuseks.
Mõistsin ka seda, et olin mõelnud ainult suvega hüvasti jätmisest. Nüüd usun, et tähtsam on sügise vastuvõtt. Mu ilus, armas, oma sügis, just nii värviline, külm ja märg, kui olema peab, tulgu!