Ajatult ajast

Täna hommikul
oli meri hall,
kaotanud oma sinkja läike.
Vesi tormas tugevalt kaldale,
veeretades kivikesi oma teel.
Varem lainetest julmalt läbi tunginud kaluripaat
oli vete võimuses.
Liiv mere ääres pole enam
nii pehme ja soojust pakkuv
ning teel randa
krõbisesid mu jalge all esimesed vahtralehed.
Üksnes männid mu rannas
kõiguvad sama hirmsana
kui varem.
Ja öösel, pöörates selga valgetele vahuharjadele,
on mets järjest õudu tekitavam.
Varem selge silmapiir
on kattunud tumedate vihmapilvedega,
mis aina tihemini me maad õnnistavad.
Päike on aina harvem külaline,
enne piidleb kuu meid salaja.
Õhk on järjest jahedam.
Õhtul panen paksu palitu selga
ja lähen merd valvama.
Ei meri uinu,
veel mitte,
enne kaon mina.


Hilinedes Aegnalt.
Ilusaim hetk seal oli öösel, kui üksinda merd vaatama läksin. Tundsin end nii väikse ja jõuetuna mere ilu ees. Seal mõistsin, et olin kasutanud tühjust tihti avaruse mõistes, millegi haaramatu ja lõputuna. Ometi seda metsa, merd ja piiritust ei sobiks kunagi pidada tühjuseks.
Mõistsin ka seda, et olin mõelnud ainult suvega hüvasti jätmisest. Nüüd usun, et tähtsam on sügise vastuvõtt. Mu ilus, armas, oma sügis, just nii värviline, külm ja märg, kui olema peab, tulgu!