Ajatult ajast

Hingan
õhku kergemaks
ja vaatan
elu pikemaks.
Loe mu hinge,
lappa seda kui raamatut.
Kas leidsid,
nägid,
kuis kasvan,
kuis lendan seesmiselt?
Igal hingetõmbel
haaran aja järele
ja igal silmapilgul
ennast unustan.
Elust kilde hammustan,
vaatan üksikult.
Sean pildi ümber,
muudan kõik.

Ma pole just kõige järjepidevam, aga ma püüan. Hetkel pole sellist tunnet. Ma ei taha ka tagasi vaadata, siia vanu tundeid tuua. Naljakas on olla. Pahupidi. Mul on sellest juba üks luuletus. Vanas raamatus. Nüüd on uus.
Ma ei suutnud kahe luuletuse vahel valida, mida siia kirjutada tahtsin. Kes mind teavad, ei imesta, et ma siis mõlemad kirjutan. Järgmine on mu kurikuulus õuduslugu. Tõestisündinud.

Nägu mu akna taga
võõras,
ebasõbralik.
Öö häältest kangeks tõmbunud,
alalõug külmast värisemas.
Tuules liiguvad pikad valged juuksed,
käed hoidmas unustust.
Silmad
suured,
täitunud tühjusest,
hirmust.
Hing karjumas abitult.

Ehmatus.
Kustutan tule ja nägu kaob.