Oo, kui palju on sees.

Ma ei salli, et ei oska lihtsalt olla. Kogu aeg peab mõistatusi lahendama, selgust otsima. Käisin näitusel ringi ja küsimusi aina kerkis. Laseks minna.

Seisin kellade kõlamise aegu oma soovidega tuisus. Täitumist ootan, aga juba liikumine on hea.

Ühesuunalised tänavad, mis neis on?

Igatsen vihma. Sulen silmad. Lumi sulab hetkega mu kuumal nahal. Kui ta kergus unustada, siis justkui paitakski mind piisad.

Tahaks kirjutada, et täna oli väga tore. Kuid mulle ei meeldi sõna tore, see on mittemidagiütlev, tavaline. Täna oli priima. Eile ei sobitunud.

Nostalgitseda meeldib. Renate meeldib.

Hahaa, reedel kukkusin kaks korda trepist alla, korra trepist üles ja korduvalt tänaval. Mu õde ja ema on veendumusel, et armastus lööb mul jalad nõrgaks.

Meie vabalava meeldis kah. Siiski ei olnud päris päris. Ta päris mult küpsiste kohta. Veidrused. Ma ei mõista, sa ka.

Kultuuri jagub kauemaks. Kolmapäeval külastasin minu tädi, neljapäeval näppasin kehi, reedel oli minul meretäis hirmu ja laupäeval oli panoraam igapidi. Mida toob pühapäev?
Tegelikult on nüüd nii, et Minu tädi oli super. Pole ammu olnud selliselt õõvastavaid hetki. Häiriv mõte tuleb pähe kummitama. Justkui õuduslood, mille sisu pikatoimelised(kohutav sõna) eestlased alles hiljem taipavad. Keegi ei tohikski üksi olla. Homme, tegelikult täna lähen Aimele külla. Soojust talle.
Kehadenäppajad võttis sõnatuks. Tahaks, et oleks öelda palju. Paraku aga. Kõik üli- ja üle-. Lugu jäi kaugeks, aga kehad lummasid. Täielik valdamine. Jõudsin arvamusele, et lihastest pole mingit tolku, kui nad lihtsalt kuhjana sul seljas passivad. Jõuline graatsia on. Mis tuletab meelde, et ma tahtsin Floriani videot vaadata. Vaadake ka, kui on soovi:) http://www.youtube.com/watch?v=nzOqR6dDRJg&feature=related Aga mina olen seda live's näinud. Hahaa. Tahaks tugevam olla. Ma pole kunagi luik.
Sinul on meretäis hirmu oli super. Tavaline ja eriline. Taaskord samastumine. Mul on vist päris vanakooli pere. Isa vähemasti. Igal juhul väga meeldis. Ei oska kirjeldadagi, aga võimas. Pähe tormas miljontuhat mõtet, mida ma vaikselt öösiti mõtisklen. Tegelikult veel ei mõtiskle, aga hakkan peagi. Ilus oli.
Hobusepea galeriis vaadake vingeid postkaarte kah.
Viimase aja lemmik on siiski Pea vahetus. Võib-olla üldse täitsa lemmik.

Meeldis Keidiga rääkida neljapäeval. Pole ammu sellist vestlust olnud. Seosed ja lahendused. Transpersonaalne psühholoogia, plejaadlased, narkootikumid, langetõbi, meditatsioon, terviklikkus jnejne... Aitäh sulle!

Teatud asjadega ma siiski ei tohiks hilineda. Keelan ära endal!

Miks on kaks minutit tavaliselt tähtsusetud? Oota kaks minutit-okei, mis seal ikka, ainult kaks minutit ju. Mis hetkest on aeg palju? Kuidas saaks tund täis, kui iga minut on tühine? Olgu tähtis! Olgu minutid pikad, iga hetk tulvil...mida? Ei teagi, aga tulvil! Armastust? Olgu. Armastust elu vastu.

Head ööd-vein. Head ööd-tee. Igal juhul tuleb hea öö.

Olin täna valmis end oleksite pärast kiruma, kuid saabus siiski imelisus.
String Theory. Tantsud varjude ja tulega. Loogem ilu.


Minus kasvav ärritus ärgitab,
paneb pagema pagemissoovi.
Puhkus puhkab
kui rändaja rännuteel
ja värin mu sees väreleb.
Võin loota, kui on lootust
ning oodata, kuni mus ootus.
Tahan õitseda õitsemisaegu
ja armuda armastusse.
Oleksin olija olus
ning surija surmasuus,
halvustaks halvavat halbust
ning õnnistaks õnnestund õnne.
Tõuseks tõusuvees tõusjate ees
ning voolaks allavoolu.
Et üllatust üllatada,
ma vaikiks vaikusest
ja pärlite pärlendamisest
ma salaja salatseks.
Kui su jalutav jalapaar
teedmööda mööduks,
jälgi jälgides sammuksin ma.
Tean, tahan tahtmatult,
sest unistan unistust.


On muinasjutte liikvel...

Kui hommikupuna vanalinna katused varjutab, on oodata ilusat päeva.

Kas must valgus on vari?

Vaatlesin lummatult korstendest tõusvat suitsu. Hämu. Siiski kallis on Kalamaja.

Olen kadunud lõngakera sisse.
Et mind kätte saada,
tuleb kogu lõng lahti harutada.
Kui mu leiad,
hoiavad mind kinni raudsed ahelad,
ees võimatult suur lukk.
Kui omad võtit,
mis kannab nime armastus,
võid kaotada ahelad
ja kui sinus
peitub mu õnn,
saab lahenduse
mu hing.

Käed
on karmid
sul
pehmed
kergelt
langevad
õrnalt
paitus
Tantsivad käed
hoiavad
õhus armu

Kuhu kandsid mu su jalad?
On tundmatus ääretu selgus,
mõistuse ootus.
Sa mu kõndisid ulma,
mis mus endas kasvas.
Teed tulijailt ära küsi!

Olen nagu küünal, kui mu süütad, põlen kaua, aga täielikult.
Vaatan varje, et näha valgust.

Vaikus,
oled algus

Kehatu rändurina peidad end kõikjal,
kuhu heli tühimikud jätnud.
Kerges lumes
ja kuumas liivas,
tuule poolt hüljatud aasal
ja voolata ihkavas vees.
Oled hetkes
enne tormi
ja peale vaibumist.
Peidad end unne suikunud öös
ja hommikus, mis alles virgub.
Oled teele saatja
ja tagasi ootaja.
Ärkad tummas raamatus
ja jääd mälestuseks tolmus.
Oled mõttes, mis endale hoitud
ja pilgus, mis sõnu ei vaja.
Puhta ja puutumatuna
olid enne sündi
ja jääd peale surma.

Oled lõpp,
vaikus

Vaikusest oled sa sündinud ja vaikuseks pead sa saama.

Hea oli avastada, et täitsa võimalik on tagasi lapsepõlve põgeneda.

On asjalik tunne. Hoog sai tugev, jääb ainult kergel jalal tantsiskleda.


Aga öös on endiselt igatsust.

Võtaks ühe lonksu,
võtaks veel,
võtaks kohe mitu sõõmu.
Ja naeraks,
naeraks,
naeraks.
Hmm...
Ons see mu lõualuu
või ehk ninajoon,
kulmukaar
või ülahuul?
On sõnu
nii palju,
et öelda,
kuid keelt
liiga vähe,
et mõista.
Langeb jõuetult keha
pingile,
mis raksatab
raskuse all.
Kui mäletad,
siis salga!

Tartu puhul ei saagi ettenägelikum olla.
Purjakil ja tiirutama on muhedad sõnad.

Sa oled mu puhas vaikus,
mis külastab,
kui üle pää kasvab
sagin
ja minust võitu saab
tormina mäslev aeg.
Sead mu valgele pilvele puhkama
ning kustutad mu mõtteist
keerukuse.
Kiire külalisena
lahkud peagi,
kuid unustad nagisse
selguse
ja lauale poetad
õnne.
Tänulikult paigutan su unustusse.
Ei oota sind enne,
kuid puudus tuleb taas.

Mu uue aasta kohvris lennelnud liblikas kaotas tiiva. Ma parandasin ta küll ära, aga ta ei lenda enam kunagi nii kõrgelt.

Uhub must üle
jõuline meri.
Ta soolakas maitse
paneb janust nõrkema.
Otsin kosutust,
mis kustutaks
piinava igatsuse.
Kuivatab päike mu naha,
millele pärlendama jääb
valge sool.
Vihm tuleb ja
kustutab janu,
kui lõpeb painav
kujutelm.


Ilmselegelt oli luuleöö.


Mul on karvane tunne,
et su õde on tropp
ja hommikuti tuleb külma vett.

Kui sul jahtunud kohv
ja lagunenud pink,
siis kriiksudes avaneb uks.

Hõikab kajakaid lennul
ja on kõht nii tühi,
kui jookseb seebikaid telerist.

Ning on kell nii vali
ja nohused ninad,
kui mind painab unetus.


Kaon nüüd natukeseks ära.