Ajatult ajast

Vaikus,
oled algus

Kehatu rändurina peidad end kõikjal,
kuhu heli tühimikud jätnud.
Kerges lumes
ja kuumas liivas,
tuule poolt hüljatud aasal
ja voolata ihkavas vees.
Oled hetkes
enne tormi
ja peale vaibumist.
Peidad end unne suikunud öös
ja hommikus, mis alles virgub.
Oled teele saatja
ja tagasi ootaja.
Ärkad tummas raamatus
ja jääd mälestuseks tolmus.
Oled mõttes, mis endale hoitud
ja pilgus, mis sõnu ei vaja.
Puhta ja puutumatuna
olid enne sündi
ja jääd peale surma.

Oled lõpp,
vaikus

Vaikusest oled sa sündinud ja vaikuseks pead sa saama.

Hea oli avastada, et täitsa võimalik on tagasi lapsepõlve põgeneda.

On asjalik tunne. Hoog sai tugev, jääb ainult kergel jalal tantsiskleda.


Aga öös on endiselt igatsust.