Vaja oli kanda siia üks luuletus, mis on mulle tohutult tähtis. Pean seda võimsaks, mõjuvaks ja vajalikuks. Selles on oma ilu.

Meie teame seda,
me oleme seda tundnud.
Just meie,
friigid,
klounid,
värdjad...
Kuid meie teame, mis tunne see on.
Lahti lasta,
teadmata,
ka sa veel kunagi kinni saad.
Hüpata,
teadmata,
kuhu sa maandud...
kui üldse maandud.
Astuda,
sõltumata iseendast,
usaldades vaid teisi.
Lennata,
andes oma elu teiste kätesse.
Kui nemad sind ei päästa,
ei tee seda keegi.
Ja end näidata,
kõigi oma hirmudega,
kõigile.
Ning õnnestuda,
imeline

Oli 3. november aastal 2008.
Kiri I love CIRCUS mu särgil pole pelgalt silt, see on tõelus.
Armastan ja vajan tsirkust.

Keidile

Kui koidab,
oled hommiku värskus,
ilus ja helge.
Kui oled haige,
oled hädine värvu,
kui tõused,
leelotav lõoke.
Kui sa naeratad,
oled sädelev lumi,
kui nutad,
siis katkine kurbus.
Kui oled eemal,
oled mu igatsus,
Kui oled siin,
mu päike põues.
Kui räägid,
olen kuulav vaikus.
Kui vaikid,
seistab aeg.
Kui sa laulad,
jääb maailm vakka
ja hingel hakkab nii hea.
Kui saabub öö,
oled õrnvalge ingel,
särad unedes valgust sa meil.

Esimene pealkirjaga luuletus nii üle kolme aasta? Vaja on lihtsalt teada, kes see imeline olevus mu luules on.
Keidi, ma kirjutasin siia juba enne kinno minekut teksti valmis, aga ma polnud sellega rahul ja kustutasin ära. Kirjutasin oma eelmisest iseloomustusest sulle - kuidas ma kildhaaval sind tundma õpin. Nüüd ma juba tunnen sind päris hästi, kuid sa kipud kaduma. Hetkel on seda vale öelda, sest sa oled nii kohal, kui üldse olla saab. Aitäh sulle tänase päeva eest, sa oled vaimustav! Kuid siiski, palun ära eksle vahepeal liialt kauaks eemale, mul on sind vaja!
Täna oli suurepärane päev, oma veidral moel. Nii hea on teha teistele midagi ilusat. Ma loodan, et suutsin täna mõnede päeva paremaks muuta.
Hmm, ma olen rahulolev. Puhas. Ühtäkki polegi ma enam nii väike, vaid täitsa paras.

Teate, kui palju ilu on maailmas?
Oh sõbrad, oh sõbrad, kui oskaksin, teil valmistaks tiivad, et näeksite.

Mul on imeline olla. Tunne sees on liiga suur, et kirja panna.
Need kolm päeva muutsid mind tohutult. Ma olen nüüd tugevam, julgem, parem. Tunnen end ilusama inimesena. Mul on siht ja mul on need inimesed, kes aitavad mul selleni jõuda.
Mul on suurem kutse.
Hõljun kusagil kõrgustes ja kavatsen seda teha võimalikult kaua. Ei luba kellelgi end sealt alla tirida. Olen alati kadedusega vaadelnud linde oma võimatul vabadusel üle taeva liuglemas. Aga teate, täna ma ei tundnudki enam kadedust, ma tundsin samastumist.
Väga palju on sees, olen joovastunud ja seetõttu ei suuda veel kõike kirja panna. Ühel hetkel sünnib sellest tundest imelist luulet, hetkel olen sõnatu.

Mul anda on,
no võtke!
Kui pelgan ma,
te julgete!
Teilt saada on,
kas tohin ampsata?
Teid tänada
kas suudan piisavalt?
Sest te tulite -
kas tõesti viimaks?
Sest te olete -
oh õnne mul!
Sest te jääte -
päriseks!
Te mind leidsite
Te mind hoiate
Teis kasvan ma
Oh, jääge vaid!

Eile õhtul lugesin kodus oma suhkrutükikesi. Aitäh, aitäh, aitäh! Ei suuda teid piisavalt tänada. Istusin ja nutsin õnnest, et inimesed on nii ilusad ja head. Te teete mu tugevaks, teist kogun jõudu! Olen viimaks leidnud oma koha. Kus te küll nii kaua olite?

Oh jalad, mu jalad,
küll olete väsinud,
te puhake veidi nüüd.
Mu käed, jah käed,
te valusalt tuikate,
rüppe mul vajuge.
Oi, silmad, mu silmad,
te kinni pea vajute,
eks vajuge, kui on soov.
Ning vaim, mu vaim,
sa piinled mu kehas,
oota päeva homset veel sa.

SINA SUURKOOLITUS!

Täna oli mu tänaval just selline lõhn nagu on mõnel vihmasel sügispäeval Valgamaaal kalalt tulles. Selline sombune koerailm, aga samas kuidagi värskust täis. Märja kuid rahulolevana kodu poole sammudes märkad korstnas suitsu ja tead, et sees on ootamas kuum saun, külm kali ja kodused küpsetised. (Miks see tekst nii võltsilt kõlab, kedagi meenutab?)
Igatsen maale. Täna nägin vanaema, aga kõik on kuidagi teisiti. Vanaema on nii väikseks jäänud, minu jaoks liiga kaugeks muutunud. Vahest on parem mälestustes elada, kui luua uusi, mis pole võrreldavadki olnuga.
Mõtteid on nii palju. Kuid hääl jääb väikseks ja sõnad ebapiisavaks.
Ma tean, et lähen kohe üles ja kirjutan luuletusi, aga ma tahtsin selle teksti ära kirjutada. Vabandan nende ees, kes tahavad lugeda luuleblogi, aga peavad mu ilmselt sisutühja pläkutamist kuulama.

"Klaasist mehega naine"
Kuidas väidan end mitte suutvat elada armastuseta, kui olen seda alati teinud?

Tühjaks pigistatud.
Maitsev mahl on minust
välja voolanud.
Veidi immitseb veel
mõrkjat nõret.
Tundeist kihav keha
tegevusetult lebab.
Õõnsast kestast
läbi pääseb õhk.
Hõrgust aroomist
saanud lehk on.
Olen rikkis riist
Painaja

Ei leia end üles. Tean, kuidas tuleks olla, aga ei oska. Midagi jääb alati puudu.
Inimesed, kes kohe mu ümber on, on nii armsad. Need, kes juba veidi kaugemale jäävad, satuvad müüri taha.
Ei tuleks teeselda kedagi, kes sa pole. Teesklustes leiad end tundmatus, võõras kohas. Olgem ausad ja nii ongi parem.
Aitäh Keidile armas olemast, jälle olemast, igatsesin.
Hakkab kohale jõudma, et elu pole mäng, kui väga me seda ka ei sooviks. Alati on tagajärjed, valu ja kahetsus. Tegevusestusest saab peamine relv. Kuid hüljates vead hülgame ka hea.
Kas võib olla, et me ei otsigi õnne, vaid hoopis iseennast? On see kõigi siht? On see leitav?
Vajan eneseteostust. Kas kunagi võib miski minna nii nagu sa unistad ja soovid. Kas soovide täitumine on võimalik? Kas see muudaks soovid olematuks?
Kas ongi määratud, et keegi ebaõnnestub nii püüdes kui ka tegevusetult olles?

Kes olen ma,
kui võtate mult naeru,
kui katate silmad
ning sulgete suu,
kui keelate pisarad
ning võtate hääle,
kui mu paigale naelutate
ja võtate kõik mu ümbert,
kui sandistate keha
ja murrate vaimu?
Olen vare,
kuid olen,
kuni minus on armu,
kuni te mu luulet ei võta.

Ööd loovutan luulele ja muusikale. Päevad peavalule.
Tahan kergemalt hingata.
Õhku!

Mida ma täna tegin?

See on õnn,
kui olen sel hetkel
just selles kohas,
kus olla tahan.
See on õnn,
kui kõik mis mul on,
on piisav.
See on õnn,
kui hea tahe
saab paratamatusest võitu.
See on õnn,
kui olen endaga rahul.
See on õnn,
kui ütlen, et mul läheb hästi
ja tõesti mõtlen seda.
See on õnn
koos

Kartsin, et see luuletus on minu jaoks liiga särav, aga on täitsa oma.
Palju on öelda. Tagasilöögid elus. Ei lähe kõik nii nagu soovid. Lillelisus, mis ei tundugi enam nii hurmav, pole püsiv. Aga ma olen rahul. Karl Ristikivi ei ütle rahu, sest see sõna on tema jaoks liiga suur. Päev möödus Artur Alliksaare ja Paabeli lummuses. Naudin sõnade voolamist ja unistan, et suudaksin kunagi nii kauneid ridu luua. Mõnus on olla, ilusad inimesed ju maal.
Esinesin täna - ei jäänud üldse rahule. Ütlesin, et mul pole kunagi nii halvasti läinud. Võib-olla polegi.
Palju põnevaid mõtteid tiirleb peas. Õnne definitsioone olen saanud. Mõistatan ja vist isegi mõistan maailma paremini. Juured, väiksed jõu andjad, jutud.
Avastasin endas halva kombe..või kuivõrd halva, võib-olla veidi häiriva. Nimelt võin rääkides väga äksi täis minna. Kui teema mind köidab, võin teisi summutada, tõstan häält ja räägin kiirelt. Vabandan. Aga rääkida on hea.

Ma olen armastanud
mälestust,
halli udu.
Olen südamesse kinnitanud
härmatanud hommikute une
ja vihmaste õhtute jutud.
Olen kasvanud
vaikuse kriisetest
ja pimeduse argusest.
Olen jätnud omale
lõhnade varjud,
pilkude kohtumised
ja nägemise igatsuse.
Ma olen armastanud
mälestust.
Pole armastanud
sind.

Kõik, mis on hea, tuleb omal ajal
Aega ei tohi mööda lasta, temas tuleb elada
Mu sees puhanud ilusad mõtted ärkavad
Ma ei oota, ma olen

Hihii
Olin ära nädalakese. Ei saa endiselt aru, kus. Veider tunne on. Justkui toimuks jube palju, aga samas ei toimu mitte kui midagi.

Kui pigistan pisikese kastani taskus pihku,
kogun jõudu.
Kui tunnetan käe all linnamüüri külma kivipinda,
tast ammutan jõudu.
Kui emban tohutut jõulist tamme,
ma neelan jõudu.
Kui hingan aega, elu, armu,
ma olengi jõud.

Enim jõudu või pigem rõõmu kogun viimasel ajal oma mütsikesest. Sellega õhtul mööda Volta tänavat jalutades suisa hüppavad vahvad mõtted pähe ja nägu saab nalja täis.



Ei ole harv juhus hilistel õhtutundel mööda Volta tänavat naerusui minevat päkapikku näha.

Kerge ärevus on sees. Midagi oleks justkui kohe tulemas. Mõtlen viimasel ajal kõike positiivselt, tegutsen, askeldan, toimetan. Tunnen end jube hästi. Avastan, et ma jaksan ja suudan aina rohkem. Ilmselt tuleb see tahtest, seda on palju ja rohkelt asju on teha.
Huvitav, kas kedagi võiks mu positiivsus masendada? Ma ei kannataks vist küll stressis olles mõnd rõõmsameelsed sahkerdist enda läheduses. Oijaa

Vahva on, sõbrad. Pralletage, naudelge ja toimetage!