Ajatult ajast

Täna oli mu tänaval just selline lõhn nagu on mõnel vihmasel sügispäeval Valgamaaal kalalt tulles. Selline sombune koerailm, aga samas kuidagi värskust täis. Märja kuid rahulolevana kodu poole sammudes märkad korstnas suitsu ja tead, et sees on ootamas kuum saun, külm kali ja kodused küpsetised. (Miks see tekst nii võltsilt kõlab, kedagi meenutab?)
Igatsen maale. Täna nägin vanaema, aga kõik on kuidagi teisiti. Vanaema on nii väikseks jäänud, minu jaoks liiga kaugeks muutunud. Vahest on parem mälestustes elada, kui luua uusi, mis pole võrreldavadki olnuga.
Mõtteid on nii palju. Kuid hääl jääb väikseks ja sõnad ebapiisavaks.
Ma tean, et lähen kohe üles ja kirjutan luuletusi, aga ma tahtsin selle teksti ära kirjutada. Vabandan nende ees, kes tahavad lugeda luuleblogi, aga peavad mu ilmselt sisutühja pläkutamist kuulama.