Nii palju on vaadata
kiita ei jõua
valgust ja varju
valgusemängu
mõtte igavest uidet
puid mis maa poole längu

(Juhan Viiding)

Mõnikord tunnen, et ei jõuagi enam imestada ja vaadata ja tänada. Imet on palju, eriti viimasel ajal. Nii tekib kohe tahtmine olla kunstnik ja kõik maalile kinni püüda, aga kuis sa püüad hetke... Paistab, et see väline, mida kõigi rakkudega enesesse ahmin, maalib hoopis mind seestpoolt, mina üksnes naeratan seda ilu maailmale tagasi.

Vanadel majadel
ja vanadel meestel
on palju ühist.
Selle näeb ära juba viisist,
kuidas nad suitsetavad,
lastes valgel tossul rahus
ülespoole tõusta.
Kogu nende kehalt
võib lugeda aegu,
mis neist läbi jalutanud
ja nende sügavaimates soppides
jalutab justkui ikka
jalgu lohistav
unustus.
Nad avanevad veidi
krigisedes ja kääksudes,
kui oled muidugi mõistnud,
kuis neid avada tuleb.
Aga enamasti jääd sina ikka
üksnes vaatlejaks,
kes ta kardinate vahelt
sisse piiluda üritab,
kuid vaid
varjude mänglemisega
ta silmis
rahulduma peab.
Nad on vaikivad,
lasevad külmal
end jäätada,
et jälle oodata,
mil muutus.

Mõnikord
vanad majad
lasevad vihma
läbi katuse
ja nutavad siis
iseeneste sees.



Hää on, sest koos Sinuga armusin uuesti maailma ja endasse.

Vahel tundub elu tõesti kui klaaspärlimäng. Veeretad teda ringi ja naerad, kui päike talt peegeldub. Aga kes õige hoogsalt või hooletult veeretab, võib lasta tal kaotsi minna. Ega enne üles ei leiagi, kui päike jälle tõuseb, pärli peale paistab, ja end talt su silmisse peegeldab.

Üht tunnet ei osanud kirja panna, kartsin ära rikkuda, aga lõpuks ta sai, saab siia ka.

Ma seisan
üsnagi kaugel
sest mängust
ja olen ometi
tema sees,
olen tema oma
ja loomise põhjus.
Ma seisan,
saamata lähemale minna,
ja hing on kinni jäänud.
Kunagi
sõna ulm
sai selle tarvis loodud.
Ma seisan
kõrgemal
ja kaugemal,
aga ikkagi olen just mina
see väike
ja oleks arg,
aga selle
hajutab kaugus.
Ma seisan,
kuigi liigutaks,
aga koht
selles hetkes
on mu enesele nõidunud.

Asi on
selles meres,
selles samas meres,
mille keha oma sängist välja lendab,
mis auruks, õhuks saab,
mis selges päevas
on üks lõpmatu hall.

Aga mis saaks siis,
kui poleks seda kaugust
me vahel,
poleks lumega täidetud välju,
mille pinnale üksnes
üksikud äbarikud puud
juured ajanud.

Ja ikka ja aina
need linnud...



Lõpuks oleme me ikka rumalad, rumalad oskamatuses iseennast kuulda. Aga mis sa teed, kui hing unustab kõneleda ja sina unustad ta häälekõla.