Liiga kaua olen elanud seda mina, mis mulle ei meeldi. Kuid kord saab läbi seegi.

Ütleksin, et seisan, aga muu ei voola mööda, ei lähe ette. Aeg on vist kadunud.

Ometi olin ma täna kõige ilusam, kõige puhtam selles hämarikus. Nagu siis kui ma muusana aega käisin. Tol päeval oli päike teist nägu, kivikesed veeresid jalge ees. Sain sulle vastuse, tead, see on nagu elu lükkamine, üritad talle suunda anda ja kui ta ära kaob, korjad üles ja hoiad järgmiste minemisteni.
See päev meenub justkui viimne kord elamisest. Vahepeal on udu olnud, eks ma siis kõnelen veel sellest päevast.
Armastame avatud aknaid, kardame akendeta maju, sest viimases enam varjamist, sulgemist olla ei saa.

Soovitati pealkirju. Panen siis sellele siin. Aga see võib veel muutuda kui ma rohkem mõelda viitsin.

Armuke

Sel ööl olin ma ilus
olin ehtinud end
kuukiirte
udukanga
ja vihmapiiskadega
Sel ööl tantsisin ma
kui õhust baleriin
armu enda muusa
ja heli andunuim ori
Sel ööl oli mu hing
hammastega rebiv iha
südameni kõrvetav kirg
viirastusist täidet' tõelus
Sel ööl olin paljastanud oma
pehme puutumata keha
kõiksuses eksleva vaimu
minu silmadega nähtud maailma
Sel ööl olin ma
sinu petja
olin öö armuke
temale näitasin end


Ja tegelikult olen ma väsinud

Tule, kõlgutame mu aknal jalgu ja heidame päiksele varju!

Ma tahtsin lihtsalt öelda, et puud kasvatavad lehti ja minu puul on korraga eelmise ja selle aasta lehed. Eile õhtul jagasime paljut ja siis ma haarasin oma puul ümber kinni ja avastasin, et tal on minu pea jaoks lohk ja minu käte all kaarduv koor. Leene teeb enne Saksamaale minekut pildi kah kätest ja valgest kotist.

Teine puu valmib Rotermannis. Kes läheb näitusele, leiab seal ühe akna alt minu pesa, kuhu lõksu ma end joonistasin ja kirjutasin. Puu joonistasin suurte juurtega. Siis joonistasin lehed, väiksed, ja kohe palju, nagu nad äkitselt päriseltki ilmusid. Täna ma joonistasin pildile ühe võilille juurde. Selle esimese võilille, millega ma oma nina kollaseks nuusutasin ja mis ehk sinugi ninaalust värvis.

Complexions contemproary ballet oli esmaspäeval. Aga kõik oligi hetk, õigemini tohutult hetki üksteise järel. Kui muusikal oleks keha, siis just nõnda püüaks ta sellest pääseda. Tantsija hing ei vaiki kunagi, aga kõige ilusam oli kuulda vaikuses hingamist, näha hetkeks peatunut.

Me ütleme armastusväärne, justkui leiduks kedagi, kes armastust ei vääri.

Vahepeal oli emadepäev

Kui kõneleksin
inglite keeli
ja paitaksin kui
tuul
kui embaksin kui
päikesesoe
ja hinge südamest
naerataksin
Siis ehk mõistaksid
saaksid aru,
kui
väga sind armastan

Ema luges meile raamatut ette ja meie unelesime ta hääles.

Ilusad olete, ilusaks teete!

See oli see sama
õhk, millest me
elada tahtsime.
Hingasime
hinged
ühte.

Õhk, milles on pimedus, valgus, vaikus, tühjus, muusika, tuuled, armastus, aeg - kõik ja ei midagi.

Üks kullakallis tuli tagasi. Mitte ainult väljamaalt, vaid sellelt ära-olemise maalt. Või ehk tulime me koos. Naljakas, kuidas me kaugeneme, aga samas oma eluga ühes punktis oleme. Justkui paralleelsed tänavad või raudteerööpad. Mis see oligi 1,58/1,53? Pean Zahirist üle vaatama.
Tegelikult vahel me käime kokku, teed ühinevad. Näiteks siis kui me Schnelli tiigi kohal puu otsas piknikku peame ja teame, et muud polegi vaja, kui päikest, tuulevarju ja sõnu...aga tegelikult piisab vaikusestki. Sul on silmis see helk. Ilus on vaadata.

Ma olen oodanud muutumist. Mul on viimasel ajal pidev teadmine, et varsti pöördub kõik. Teen justkui ettevalmistusi ta vastu võtmiseks. Aga tegelikult pean ma ise muutus olema. Ma ei saa oodata, et muutus tuleks kui minust eraldiseisev olek. Tegelikult minu ootus juba ongi muutmine, ma lihtsalt unustasin ennast veidi ära.

Käisime Nelega merel. Seal, kus trammid ühtaegu lõpetavad ja alustavad.
Adru oli kuiv ja oli märg. Istusime keset laineid kivil, sul olid jalad vees ja mul sõnad suus. Ja tegelikult elavad kõik inimesed mere ääres, sest mis see maa muud olegi, kui väike kivike keset merd. Mõned lihtsalt teavad merd, mõned näevad. Kuulasime vaikust ja seda ainsat muusikat, mis vaikuseni küündib. Kivid sulpsatasid vette, jalad sulpsatasid vette ja üks rong oli eksinud, aga ta pidas hoopis meid eksinuteks.
Lebasime heinas ja päike tegi ühe külje soojaks. Sa rääkisid, kuidas ta alati üksnes ühelt poolt soojendab ja kui teisele poole jõuab, on mujal juba pime. Aga vahel paistab päike korraga kõigele. Ja vahel pole teda üldse. Ja kes siis varjuta valgust näeks?
Ühed sõnad ärkasid täna mitu korda ellu

hingasin
oma hinge
õhku
valgus kumas tast läbi
tuul kiskus ta taevasse
ta oli kerge
hõljus puhtana
kuni tugevate tormideni
maruga tantsisklemiseni
kuni temagi
oli mäslev
tõusis
kui vihm teda alla peksis
kui tuul teda minust
minema puhus
võitles oma kaduva
keha eest
kuid ainus
milles veel elada
saab
on sõnad

pages mu hing
külmadele klaasidele
õhkasin ta varje
aga
vaid sõnades
teda lugeda võin
ehk tuleb
kord

Leidsin kabelis ühelt hauakivilt oma lause üles:

"Jumala rahwal on weel üks hingamise aeg ees!"