Ajatult ajast

Üks kullakallis tuli tagasi. Mitte ainult väljamaalt, vaid sellelt ära-olemise maalt. Või ehk tulime me koos. Naljakas, kuidas me kaugeneme, aga samas oma eluga ühes punktis oleme. Justkui paralleelsed tänavad või raudteerööpad. Mis see oligi 1,58/1,53? Pean Zahirist üle vaatama.
Tegelikult vahel me käime kokku, teed ühinevad. Näiteks siis kui me Schnelli tiigi kohal puu otsas piknikku peame ja teame, et muud polegi vaja, kui päikest, tuulevarju ja sõnu...aga tegelikult piisab vaikusestki. Sul on silmis see helk. Ilus on vaadata.

Ma olen oodanud muutumist. Mul on viimasel ajal pidev teadmine, et varsti pöördub kõik. Teen justkui ettevalmistusi ta vastu võtmiseks. Aga tegelikult pean ma ise muutus olema. Ma ei saa oodata, et muutus tuleks kui minust eraldiseisev olek. Tegelikult minu ootus juba ongi muutmine, ma lihtsalt unustasin ennast veidi ära.

Käisime Nelega merel. Seal, kus trammid ühtaegu lõpetavad ja alustavad.
Adru oli kuiv ja oli märg. Istusime keset laineid kivil, sul olid jalad vees ja mul sõnad suus. Ja tegelikult elavad kõik inimesed mere ääres, sest mis see maa muud olegi, kui väike kivike keset merd. Mõned lihtsalt teavad merd, mõned näevad. Kuulasime vaikust ja seda ainsat muusikat, mis vaikuseni küündib. Kivid sulpsatasid vette, jalad sulpsatasid vette ja üks rong oli eksinud, aga ta pidas hoopis meid eksinuteks.
Lebasime heinas ja päike tegi ühe külje soojaks. Sa rääkisid, kuidas ta alati üksnes ühelt poolt soojendab ja kui teisele poole jõuab, on mujal juba pime. Aga vahel paistab päike korraga kõigele. Ja vahel pole teda üldse. Ja kes siis varjuta valgust näeks?
Ühed sõnad ärkasid täna mitu korda ellu

hingasin
oma hinge
õhku
valgus kumas tast läbi
tuul kiskus ta taevasse
ta oli kerge
hõljus puhtana
kuni tugevate tormideni
maruga tantsisklemiseni
kuni temagi
oli mäslev
tõusis
kui vihm teda alla peksis
kui tuul teda minust
minema puhus
võitles oma kaduva
keha eest
kuid ainus
milles veel elada
saab
on sõnad

pages mu hing
külmadele klaasidele
õhkasin ta varje
aga
vaid sõnades
teda lugeda võin
ehk tuleb
kord

Leidsin kabelis ühelt hauakivilt oma lause üles:

"Jumala rahwal on weel üks hingamise aeg ees!"