Ükskõik, kui palju või milliseid sõnu ma siia kuidas ritta sean, tahan ma tegelikult kirjutada vaid seda, et Sinuga koos muutun ma õhkkergeks ja kui Sa minnes mu käest lahti lased, siis ma kardan, et tuul viib mu endaga kaasa.
Sa tule siis, püüa mind kinni, ja suudle tagasi.


Ma unustasin olla
ja olingi.

Ma jagan oma tuba ühe ämblikuga. Ta veedab talve mu voodi kohal, lae all. Terve aja, mida võib külmaks nimetada, on ta seal veetnud, ühe koha peal. Mõtlesin, et lasen tal kevadeni talvituda, siis tõstan välja. Ema pakkus eile, et äkki on ämblik ära kuivanud, nad pidavat vahel nii tegema. Nüüd ma kardan teda, kardan, et jagan oma tuba surmaga.

Ma arvan, et surm on kõigil ühtmoodi, pole vahet, kas sureb ämblik, hiir või inimene, surm on ikka sama. Ma ei tea, kas surm on valus, kerge või lõplik, aga mõne valugi võib teisele ilus tunduda, üks on ta ikka. Vahest ainult elada on teistmoodi, kui õnne ei näe või armu ei otsi.

Kõik eile korstendest tõusnud valge suits on täna puudele langenud, puud enese sisse võtnud ja ma usun, et kui tuul on liiga vali või kui keegi puud liiga kõvasti embab, siis puu hajub kergeks pilveks ja tõuseb üles valgesse. Aga tuul on vaiki ja keegi ei emba, sest ses hetkes seisab kõik. See pole kunst, see on päris.


Teistmoodi on viimasel ajal, aga las olla, praegu ei saagi ju muidu.

Mu süda on maailmasuurune
ja õhtul
heidan ta peale unele.
Mu armastus on ajasuurune
ja iga hetk tast
on elatud.
Mu kodu on vihmasuurune,
võtan ta kaasa
ja olen
tas kõikjal.
Mu õnn on naerusuurune,
heliseb sees
mu muusika.
Mu valu on pisarasuurune,
mis voolata võib jõeks,
olla õhk
ja jää.
Mu elu on meresuurune,
ühelt kaldalt tesiele ei näe
ega tea, kus on algus,
kus lõpp.

Katsuda päikesekiiri!
G.

Hakkan siis taas elu elama, piisavalt kaua sai teda mööda libisemas jälgida. Käin iga raske sammuga seismist ja prahti endast minema ning hingan mõnuga endasse selge tähistaeva lõhna.

Hea ootus on sees, ei nõudlik ega kannatamatu, lihtsalt rahul ja teadlik.


Oli päikesepaiste,
lebasime taeva all
ja midagi muud
polnudki.

Oli septembrikuu õhtu,
tulid,
sest alati
vaid nii tekkis tõelus,
tulid mu puu alla
ja embasime
vaikides.

Oli meri ja
vaikus ja
öö,
oleksin tahtnud
Sulle öelda
väga paljut,
aga ma ei
osanud.

Oli muusika kui
hing kehast
rabeles.

Oli üks neid õhtuid,
lõputuid õhtuid
teetassi taga,
mil meid taas
peenelt õhtu ööks saamisest
teavitati.
Ma polnud ikka veel
jõudnud Sulle lugeda
ja Sul
olid silmad märjad.

Oli
Sinu pilk
teispool tuld ja
armastust.

Oli suvi,
Su tedretähnide ümber
mänglesid
kullakarva juuksed,
heina sisse peitsime end
maailma eest.

Oli mets,
milles me oma
kõrvetatud jalgadega
mustikaid
koogile noppisime.

Oli öö,
kuuvalge ja tähine.
Alasti läksime merre,
kui palju meist sinna,
kui palju kaasa,
ei tea enam
laineharjadki.

Oli vaikus.

Oli kohtumine
taas.
Sina tahtsid kaduda
ja mina
tahtsin Sind.

Oli pärastlõuna,
Sina küpsetasid taas,
hoolitsesid,
mina tegelesin teega,
asiselt mõtlikud,
naerul olime.

Oli meri,
tühjus,
kuumus
ja kaduvik.
Ma kartsin,
kui Sa teaksid,
kuidas ma kartsin.
Ma hüüdsin
Sind,
paljas oli maa.

Oli
sammude
seadmine
võõrastel
radadel,
kõnelesime
armastusest.
Tol ööl
oli mu hinges
põletavaim valu.

Oli üks jõgi,
mis hargnes.

Oli hommik,
me läksime ärkama.
Sul olid tassid,
mul tee
ja me istusime
vanalinna hoovis.
Järgmisel õhtul
kinkisid mulle sule,
mis nüüd iga mu luulerida
paitamas.

Oli naer,
seda oli palju.

Oli videvik.
Sina olid minemas,
mina jäin maha,
aga Sina
teadsid.

Oli kontsert.
Nägin Sind vaid hetkeks
ja läinud Sa olidki.

Oli turupäev,
läksime lehmakomme ostma,
ikka parajaid peotäisi
roosasid
ja siniseid,
nad kuulusid
kokku.

Oli vaja minna,
Sa olid haige
ja ma võtsin
Su haiguse
ühes.

Oli öö,
Sina norskasid,
aga mina
ei saanud und.

Oli suvi,
juuli vist,
võtsin Su
oma pakikale
ja Sina oleksid
ju
maha kukkunud,
mind ka kaasa võtnud,
rattast rääkimata.

Oli aprill,
kümnes,
tantsisime paljajalu
ja mina
tahtsin Su
koormat kanda.

Oli.
Pisaraid voolas Su silmist.

Oli vein
puu otsas,
südasuvel,
kui tagasi tulid
ja sõnad
ei lõppenud.

Oli talv,
Sa värisesid,
kuni polnud enam külm.

Oli saun,
mitte et oleks olnud
leili või kuuma.
Me rääkisime,
Sina olid katki
ja arm
piinas.

Oli tantsu,
muusikat,
mõnedel vaikust.
Vaatasin ja
kadestasin
Sind.

Oli kolm
sõna.

Oli kõik.
Ja nüüd ma otsin
Sind
tähepilgutusest,
pimedusest
ja tuule kaebest.


Tule tagasi, lihtsalt, tule ja oleme.


Täna valgustas tänavalatern udusse ja peegeldus piiskadel miljoneid kordi päevavalguseks. Ampsasin paksu udu ja neelasin mahlaseid suutäisi. Hea.

G,
tagasi.