Hingan
õhku kergemaks
ja vaatan
elu pikemaks.
Loe mu hinge,
lappa seda kui raamatut.
Kas leidsid,
nägid,
kuis kasvan,
kuis lendan seesmiselt?
Igal hingetõmbel
haaran aja järele
ja igal silmapilgul
ennast unustan.
Elust kilde hammustan,
vaatan üksikult.
Sean pildi ümber,
muudan kõik.

Ma pole just kõige järjepidevam, aga ma püüan. Hetkel pole sellist tunnet. Ma ei taha ka tagasi vaadata, siia vanu tundeid tuua. Naljakas on olla. Pahupidi. Mul on sellest juba üks luuletus. Vanas raamatus. Nüüd on uus.
Ma ei suutnud kahe luuletuse vahel valida, mida siia kirjutada tahtsin. Kes mind teavad, ei imesta, et ma siis mõlemad kirjutan. Järgmine on mu kurikuulus õuduslugu. Tõestisündinud.

Nägu mu akna taga
võõras,
ebasõbralik.
Öö häältest kangeks tõmbunud,
alalõug külmast värisemas.
Tuules liiguvad pikad valged juuksed,
käed hoidmas unustust.
Silmad
suured,
täitunud tühjusest,
hirmust.
Hing karjumas abitult.

Ehmatus.
Kustutan tule ja nägu kaob.

Paljajalu
ma asun teele,
paljajalu
üle aasade.
Mu jalge all
külm asfalt,
karm meri,
kruusatee.
Ma käin
kuumaks asfaldi,
hellitan jalgu soojas vees,
vean varbaid pehmes liivas.
Aina kõnnin
jalgu mustemaks,
kõnnin päevi pikemaks.
Varbad vaikselt väsivad,
põlved õrnalt nõtkuvad.
Öö vaikuses puhkan jalgu
une pehmes, kaitsvas süles.

Eile torkasin oma varbad üle pika aja sokkidesse. Asfalt on kõndimiseks külmaks jäänud. Ma jään igatsema oma käimisest musti varbaid, mis külmaks ajaks peitu tuleb pista.

Hetkel on kõik lihtne ja hea. Rahu. Ma ei vajagi muud. Lihtsalt olla. Olen valmis suvega hüvasti jätma. Loomingut väga pole. Tahaksin palju öelda, aga pole vajadust. Tahan midagi anda, olla kingituseks teistele. Vaikus. Igatsen vaikust, märkamata, et ta ongi siin.

Ära seisa mu ette,
täna mul veab.
Ma ei hooli pilvedest,
tean, täna mul veab.
Ma ei ootama jää,
mul täna ju veab.
Ja ma seisma ei pea,
sest täna mul veab.
Ära ütle nii,
täna ju veab.
Ära tee nii,
täna vedama peab.
Ma ootan siis,
lõpuks vedama peab.

Uni on veider külaline, otsustab tulla alati valel ajal, kutsumise peale ei tule.

Ma poetan sulle pisara,
pisikese ja sädeleva.
Niisutagu see su kuivanud huuli,
kõrvetagu su nutet' ilu.
Pimedasse õhtusse laula oma valu,
hinga aeg tagasi õigeks.
Ja ma ei pane pahaks
kui sa kaduda tahad,
ma lasen sul minna.
Aga ära haara mind kaasa,
ära rebi mind,
ära kisu mind alla.
Ma jään hingama su sosinaid.
Sa valgust mööda kõnni,
mine vaikselt,
kiirelt.


Hindan pliiatsit ja paberit.

Jah, just,
ma seisan su pääle.
Just,
ma langen su seljast.
Ära tõrgu.
Paljasta oma vaikne tõde.
Vaata endasse.
Kes sa oled?
Kes oled sa, mõistatuslik naine?
Milleks, miks?
Aega tallad sa tuulde,
puhud nuttu minema.
Räägi,
ole päris.
Kas varjad oma olu?
Avanegu kardinad,
publik ootab!
Korja lavalt viimsed roosid,
me õnnepisaraid ei oota.
Aja juured me südameisse,
me lubame.

Tegelen eneseõpetusega.
Mu esimene postitus kadus, pean veel õppima.

Teen teoks selle, mis ammu peas on tiksunud. Nii on aeg edasi kulgeda, peatudes üksikuteks hetkedeks. Kes soovivad, naudelgu.