Ajatult ajast

Paljajalu
ma asun teele,
paljajalu
üle aasade.
Mu jalge all
külm asfalt,
karm meri,
kruusatee.
Ma käin
kuumaks asfaldi,
hellitan jalgu soojas vees,
vean varbaid pehmes liivas.
Aina kõnnin
jalgu mustemaks,
kõnnin päevi pikemaks.
Varbad vaikselt väsivad,
põlved õrnalt nõtkuvad.
Öö vaikuses puhkan jalgu
une pehmes, kaitsvas süles.

Eile torkasin oma varbad üle pika aja sokkidesse. Asfalt on kõndimiseks külmaks jäänud. Ma jään igatsema oma käimisest musti varbaid, mis külmaks ajaks peitu tuleb pista.

Hetkel on kõik lihtne ja hea. Rahu. Ma ei vajagi muud. Lihtsalt olla. Olen valmis suvega hüvasti jätma. Loomingut väga pole. Tahaksin palju öelda, aga pole vajadust. Tahan midagi anda, olla kingituseks teistele. Vaikus. Igatsen vaikust, märkamata, et ta ongi siin.