Ajatult ajast

Nagu N ütles, siis üks hetk käis plõks ja meie eest sai otsustatud. Justkui marionetid hakkasime mängima uut rolli, aga seekord oma lemmikut: õnne. Võib-olla tuli see otsus siiski meist endist, tundsime ära, et elu kutsub endast kinni haarama.

Ma pulbitsen
nagu väike vulkaanike,
kes välja purskuda ihaleb
või justkui
aina tumedamaks värvuv sõstar
oma heledate õdede keskel.
Las ma lendlen eluna,
las ma unustan ennast ära,
las ma kiigun end läbi õhu
punapõsksena, juuksed lehvimas
naeratama.
Kui tuleb tuul, siis ma haaraks tast
õrnalt oma kümne küünega kinni
ja rändaks temaga koos
igatsustesse, unistustesse,
tühhja.
Või kui päike mu peale paistab,
ma haaraks ta kiirest
ja roniks aina kõrgemale
taeva, pilvede sisse.
Lähen kõrge-kõrge mäe otsa,
ajan käed laiali,
varbad harali,
ja jooksen kiljudes
allla...

Kas sa ei tahaks mind suhu pista,
magus suu,
olen soe mari,
värske, maitsev, mahlane,
miks sa ei
nopi mind?



Eile ma jalutasin öös koju ja te kõik olite mul taskus. Võtsin teid kaasa ja läksin, mängeldasin lund jalge ees, naeratasin tänavatele ja kui ma pelgasin üksi lumekuhja otsa ronida, siis läksin teiega koos. Kõige pimedamates tänavalõikudes haarasite te must tugevalt ümbert kinni ja embasite, nii nagu ikka, nii et süda minu omaga koos tuksub ja kogu hing embusse voolab. Ma kannan teid ikka nõnda, puust nööbiga taskus, päris põue sees. Ja vahel te haarate must kinni, et minna ühes, minna naerdes endaga.



Psst,
vaata,
aeg
puges meie pihu sisse.



Nüüd jälle.