Vihm kõneleb
tiigile,
kui õrnad nõelad
langemas vastu
tühja metalli.
Mida peenem, arem
on vihm,
seda heledamalt kõlab,
seda enam teda tean.
Tiiki jääb vaikus.
Vihma ja pliiatsi
rapsoodia
mu nahkkaantega
köidikus.

Öö hakkas äkki veelt
peegelduma,
poleks näinud,
poleks teadnudki.


See on mu uus lemmikheli. Schnelli tiigil, kui ei tea, kas on veel õhtu või juba öö, ja vihmast annab aimu vaid mäng veepinnal, ta nägu ja hääl.

Mina tean nüüd, milleks need tähed kasvasid, mis saladusega nad minu taeva ilmusid.

Muud polegi. Tõmban oma sulega üle õhu, üle hingede, hinge õhu.
Kas nägite, millised jäljed sest üleeile öösel jäid?

Kui vaid keha hinge kinni
ei hoiaks,
ma lendaksin õhuna
pilve.
Ootan,
ja ei tea,
kes kus
mu minema puhub.

Igatsen.

Täna ma siis kirjutan, et Rauno rõõmus oleks ja tärnike kirja saaks. Öelda on ju tegelikult väga palju, aga ma olen justkui unustanud, kuidas see käis.

Kui ma tahaksin vabandada, siis ma ütleks, et ma olin kaua ära, kui ma ei tahaks, siis ütleksin seda sama. Ja hea oli. Tsirkus on olnud igapidi läbiv, puhkus, täielik.

Eile käisin oma tädil külas ja me rääkisime mõttepuhkusest. Eestlased ei oska ju puhata, mõelgu siis iga tegevuse juures, mida nad parasjagu puhkavad, jalgu, silmi, mõtteid.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis sellest, et mina olen õnnelik, ma olen seda otsustanud. Sest mida muud saaks õnnelik olemine või mitte olemine olla kui otsus. Leppimine? Ei.

Ja tegelikult ma tahtsin öelda, et ma teen etenduse. Praegu täituvad kaustikud sõnade ja joonistustega. Seejärel lavastamine. Ise tegemine. Ja 4-14 august 2011 on Tsirkusepuu festival.
Miskit, mis tuleb:

Ütlete vaba, aga mõtlete kaugemaid piire.
Ütlete vaba, ise aheldatud sõnadesse, mõistetesse, leppimisse.
Ütlete vaba, aga teil pole raasugi unistust, unustust ega kadu.

Mina ei kõnele vabadusest. Sest te ei mõistaks seda kui muud kui piiride kompimist. Te ei saa ju aru.
Aga kui ma kõnelen, kuis põhi kaob alt, kui ainult ennast saab usaldada, kui see on eneseusk, et maa veel kannab, taevas ei kuku ja me läheme edasi. Siis te ei ütle vabadus. Te ütlete hullumeelne, sest te ei tea seda.


Ja veel on tähtis, et jalad on paljad ja muie suul. Joosta läbi Balti jaama paljajalu, lompidest läbi, tuvid ees lendu tõusmas. Hahh, aga nii ongi hea. Ma ei oska enam jalanõusid kanda. Riideid ka mitte. Pistke peitu see paljas hipi!

Veel on tähtis, et ma unistan. On tähtis, et minus olev laps kasvab ja tahe ning teadmine suurenevad.

Ja on tähtis, et Sa tuled mu öhe keset mu kirjutamist üksnes selleks, et mind emmata ja mu sõõrmeisse jääb Sinu lõhn ja mu hinge me kõiksus.

Kas armastus
paneb meid
nägema
või pimestab meid
kõige meeletumal viisil,
tean ma siiski,
et enamat ma näha ei
suudaks
ja pimedamaks minna ei
saa.


Igal lainel on üks kord randuda.
Merel on terve igavik randuda.

Ja ma luban, et ma ei kaota ennast, et ma ei unusta elada, ei unusta unistada. Ma olen ju otsustanud olla õnnelik. Pühin pisara ja naeratan.