Ajatult ajast

Vihm kõneleb
tiigile,
kui õrnad nõelad
langemas vastu
tühja metalli.
Mida peenem, arem
on vihm,
seda heledamalt kõlab,
seda enam teda tean.
Tiiki jääb vaikus.
Vihma ja pliiatsi
rapsoodia
mu nahkkaantega
köidikus.

Öö hakkas äkki veelt
peegelduma,
poleks näinud,
poleks teadnudki.


See on mu uus lemmikheli. Schnelli tiigil, kui ei tea, kas on veel õhtu või juba öö, ja vihmast annab aimu vaid mäng veepinnal, ta nägu ja hääl.

Mina tean nüüd, milleks need tähed kasvasid, mis saladusega nad minu taeva ilmusid.

Muud polegi. Tõmban oma sulega üle õhu, üle hingede, hinge õhu.
Kas nägite, millised jäljed sest üleeile öösel jäid?

Kui vaid keha hinge kinni
ei hoiaks,
ma lendaksin õhuna
pilve.
Ootan,
ja ei tea,
kes kus
mu minema puhub.

Igatsen.