Ajatult ajast

Ema tõi hommikul pargist kastaneid ja tammeoksi. Hingan sügist endasse. Tuleb ilus.

Sa tulid tagasi. Sa oled tagasi. Ma ei teadnud, et selline valu minusse mahub. Ma ei teadnud, et selline õnn minusse mahub.

Kui vähest on vaja, et taas tõeliselt elada. Lõpetades vastuhaku hingele.

Ma olen tugev puu,
kuid kui tõuseb torm,
võin minagi murduda,
praguneda ja langeda.
Seesama tuul, mis mu
lehtedes mängleb, paitab,
võib nad minema pühkida.
Sest latv ei püüdle lähemale
mitte ainult päiksele,
vaid ka tähtedele,
ja tähed võivad
langeda ühes lehtedega.
Jääb kuiv ja kriipiv
keha hinge haarama
ja pisarateta
ei tunnegi ära
tema enda soojust,
kaitset ja tarkust.

Kõike on liiga palju ja liiga vähe öelda.

Lihtsalt, mina olen taas tervik.

Pimeduses näevad silmadki, et kõik on üks.