Ajatult ajast

Ainult sosin on jäänud. Veel kunagi pole ma nõnda hääleta olnud. Ja ma mõistan, et kõik, mis on tähtis, selle saabki sõnadeta öelda.
Veel kunagi pole ma nõnda hääl olnud. Olen puude kohin, olen mere müha, olen tiivalöök ja maad puudutav leht. Olen vaikus.

Ma pole haige, ma olen täiesti terve, sest see pole hing, millest murdun, see on teadmiseks, mis on tähtis.
Eile kandsin mina maailma. Minu häälest, minu hingest, minu paljaste jalgade all tantsivast vihmast sai üks. Tõusku tuul, alla vihm, on torm me aeg. Sina oled minu nägu, minul maailma nägu.

Ema,
ma näen.
Ema,
ma olen pime.
Ema, kanna mind oma igaveses põues.
Ma olen sinus.
Minus on maailma aeg,
ma olen loodu.
Ema,
hoia mind.
Ema,
ära lase mul unustada,
ma olen.
Ma olen kõik,
mida minus pole.
Ja ainus, mis mus on,
on aeg.
Ema,
ma olen kuulja,
mu hääl on vaikus,
keha ulm.

Ma mõtlen, et teen ühe kogu ära. On kogunenud nõnda paljut, mida tahan jagada, aga siia tahan üksnes praegu olevat.

Julgust vaadata tagasi ja vaikust, et end kuulda.

Ja sügisöö
kuukollases valguses
kirjutavad puulehed
õhku soojuse,
et hommikusse ärgates
oleks kerge su poole
sammuda
ja su huulilt
öist kastet
suudelda.

Sina, ole juba aeg, mil ennast näed, ole, ole olev.