Ajatult ajast

Praegu tahaks nii, et ma võiksin lihtsalt kaduda ja keegi ei pahandaks.
Täna öösel ma nutan, kui see ainult raskust vähemaks võtaks.

Ma kardan endast veel enam anda. Ma kardan inimesi, kes tahavad võtta.
Ma kardan ära eksida.

Kõik on oivaline hetkeni, mil küsitakse, kuidas mul läheb. ja kui ma siis ausalt vastata tahan. ja aega võtan.
Aga kõik läheb ju hästi..või?

Kui ma küsin, kas see ongi siis tähtis, siis ma tean, et hetkel on tähtis see üks, kes soovis näha, kes leidis ilu ja igatses. Ja mina olen nõrkemas hinge ees, kes on tundmatu selles elus.

On põhjust, miks ma enamasti rasketel hetkedel ei kirjuta. Ja ma tean, et praegu on lihtne, kui vaatan tagasi.

Ma ei tea praegu, mida ma tahan.
Raske on nõnda.


Berliin, nüüd.
Ma leian aja, et öelda, mis päris on.