Ajatult ajast

Täna läksin ma metsa. Vanaisa ja emaga. Vanaisa rääkis kurbadest asjadest, rääkis päriselt, rääkis tõde teatavaks.
Külm võttis seened ära. Ööst kange sambla vahel pugesid jõhvikad soojemasse põue, minu sõrmede eest peitu.

Nädalakese olin ma kadunud. Lõplikkus tuli sisse elama, viimne päike paistis peale ja tahe kadus ära.
Kuid ühes päevas on endiselt terve elu ja mina ärkasin taas.

Valgus
peegeldab mu
veeks
ja mina,
külm ja lõputu,
voolan
läbi maa sügava põue,
algusse,
millest juured
kasvavad.
Ma kasvan
loomise uuesti,
saan looduks
uuesti igavesti.
Ma kasvan mööda
maailma veetud
teid,
ma olengi tee,
olen edasi, ees.
Mis minust võrsub,
on õhu keha,
on hing
igas
ja kusagil.
Ma sirgun ajaks
üheks ja ainsaks,
iga hetk
täitun ja tühjenen.
Joo mu allikast,
kui tead, kes olen.
Sa näed, et mind pole.
Kui mind loodi,
kasvas Sinust siin
ja Sa kuuled,
et Sinus on kõik.
Mina,
Sinu lõputu aeg
kasvan vaikusest vaikusesse.
Vool läbi
maailmatäie elu
ei tunne
keelamist.


Kurbusest ja igastsusest võib hetkega saada teadmine.

Vastuste eelduseks on küsimused.
Õnn on sama, mis kurbus, on sama, mis algus.

Mina olen tänulik ja võtan vastu, sest mis mul on, on peegeldus mu vajadustest.


Leht, mis lõhnab nagu lehekuhja kiskuv hing. Ja lõhnab nagu minu väike sügis kastaniloomadega, kes mul kunagi välja ei tulnud. Akna taga lõhnab öö ja iga uus päev.

Kuidas lõhnab vaikus?