Ajatult ajast

Ööst saab pimedus,
milles pole näha puud,
mille lehtedeks olevad
veepiiskadest tähed
homse päeva valgust
säravad.
Lennult langev sulg
sosistab tuule kandumisse,
et taevasõnade sära
on peegeldus
Sinu enda silmist
ja Sinu hing on see,
kellest puu harud
kasvavad.


Olen raskem kui maailm, olen kergem kui öö. Neid mõlemaid kannab üks elu.

Ma ei kuule, ei taha või ei julge kuulda.
Hirm.


Sina tea, et mul on Sinust hea meel. Täida mu üks soov - ole õnnelik!
Ma kipun ise unustama, ei taha uskuda, aga ma olen tegelikult ka.


Ma tahan puu kehasse, tahan aega kasvamiseks, tahan olla üks kasvamine maast taevasse. Hing maailma põues.

Väsinud nukrusest naeratus.
Embus.
G.