Oli London. Vihm, liikumine ja igatsus. Kurbusest kasvas rõõm ja mina hakkasin taas naerma. Aga ei saa nii, et hetkega jätaks kõik, ei saa ka nii, kui ise olla ei saa ja ei saa nii, kui päris ennast ei näita.
(Ma vabandan kaootilisuse pärast)
Ma tahtsin öelda, et laval on kõige raskem ja kõige lihtsam olla mina ise, alasti oma imelises endas. Minu sõnad said kuuldavaks, minu kogemine nähtavaks.
Ma võtsin aja ära,
ma võtsin oma aja
endalt ära
ja kadusin
olematuse piirile,
kui tõmmata joon
aja ja ajatuse vahele,
võiksin ma keskele seista ja
ennast ära anda.
Mul pole enam
ühtki kaduvalgavat
teed, millel
ühelt rajalt teisele
sammuda.
Taevas on sügavsiniselt
ja ajast sügavamalt
hinge laskumas,
tuul puhub
hinge kehast
minema ja
vihm peseb puhtaks
lugu,
milles ühtki
alusetust pole.
Mind pole alles
siin kehas elamas.
Kõik on taas kulgemisse kadunud, mina lähen ühes ja seekord naudin.
Ma haaraksin tuulest,
kanduksin minema
ja keegi ei märkaks
järgmist tolmukübet
tormis keerlemas.
kanduksin minema
ja keegi ei märkaks
järgmist tolmukübet
tormis keerlemas.
Ma tahaksin nüüd lõputult kirjutada. Vb ma kirjutan paari tunni pärast veel, siis pole kõik koos.
(ps. 28. jaanuar Vabalava Solarise Apollos)
Ma olen tagasi
Soojus voogab kehasse,
voogab huuled
hella rahulolu
naearatusse.
Hing heliseb sees,
tõstan pilgu pilvisse
ega tea ega peagi,
palju jääb minu
ja taeva
minu ja
tähtede vahele,
kõik või mitte midagi.
Imetlen iga helvest, mis
oma lõputul lennul just
minule langeb,
minu üles leiab.
Kell kukub kolm korda
On varahiljavalge
Minna, et tulla tagasi.
G.
(ps. 28. jaanuar Vabalava Solarise Apollos)
Ma olen tagasi
Soojus voogab kehasse,
voogab huuled
hella rahulolu
naearatusse.
Hing heliseb sees,
tõstan pilgu pilvisse
ega tea ega peagi,
palju jääb minu
ja taeva
minu ja
tähtede vahele,
kõik või mitte midagi.
Imetlen iga helvest, mis
oma lõputul lennul just
minule langeb,
minu üles leiab.
Kell kukub kolm korda
On varahiljavalge
Minna, et tulla tagasi.
G.
