Puu oksale langes liblikas,
õrn,
pea olematu hapras kehas,
suur hing,
piiritu
ühes kõiges.

Tema kolme päeva elu
oli ühe puu elu,
kes kõneles talle möödunud
aegadest,
kõneles, mis on külm,
talv
ja torm.

Puu kõneles armastusest,
mis ümber tema mängelnud,
ta kõneles hirmust,
mida võõras tuul
oli toonud
ja valust,
miles üksikud temalt tuge
otsisid.

Puu kõneles igast oma
lehest,
mis temas kasvanud
ning oma
murest
nende lennu,
nende elulennu
pärast.

Puu palus liblikal
oma lehti otsima minna,
öelda, et
puu
mäletab ikka,
armastab ikka.

Oli kolmas päev.

Kogu aja oli liblik
kõvasti puust
kinni hoidnud,
kuid viimaks
haaras ta tuulest
ja lendas oma lennu,
et maanduda puu juurtel,
mullaks saada
ja nõnda nagu lehedki,
ise puuks
tema hinge kasvada.


Üks neid hommikuid, mil midagi ei saa valesti olla. Kuigi on küsimusi, on keerulisust, aga need on sõnad, need pole see, mis nende taga on.

Sa aevastad
ja lumi
langeb hetkeks
kiiremini
taeva poole

G.

Oli Tartu, eri nägusid ja külgi näitav. Tudengite ja gümnasistide, võõraste ja omade, vanade ja noorte. Ja mina armusin lootusetult Rauno Tartusse, sellesse ajatusse kulgemisse ja jagatud olemistesse.

Õe naeratusele teen pai. Kergem on Sinust.

Leidsin midagi, mis vahepeal loodud. Kuulub ehk siia.

Kas sa ei taha vahel
lihtsalt peatuda
ja kuulata, kuis
aeg hingab?

Mina tahan,
mina tahan lihtsalt,
hästi lihtsalt,
kõige sisse kaduda,
nõnda kaduda,
et olla vaid seal,
kus ma tahan.
Ja mina tahan
vaikuses olla.

Kas sina ei mõtle, et
tuul on puhutud
meid minema viima
ja ta sositab meie
elusse samamoodi kui
lehtedele
ja kui kord elu lahti laseb,
siis sinust saab su tahe.
Mina vaatan, kuis tuul
juba puudel
lehtedele augud sisse puhub
ja tunnen endastki
tema aega läbi minevat.

Kas sind ühteaegu ei
vabasta ja piira su keha?
Oh, mu keha, mille kõigeni
ta võib mind
viia,
aga mille kõigeni ta ei
küündi.
Mina armastan oma keha,
sest temata mind poleks ja
mina panen ta kõnelema.

Kas sa vahel kardad, et
armastus kaob sinust ära?
Mina ei karda,
ma tean, ta on,
igaühes, ta on,
siin sees kasvamas
ja tundma saavad
teda kõik,
kes loobuvad
ega keela.

Kas sa vahel ei ihka
lahti lasta,
kõigest lahti lasta,
iseendast lahti lasta?

Mina ihkan vabaks saada
oma mõtete, mõistuse
piiramisest
ja vabaks teha
oma mõtete, mõistuse
piiritus.
Aeg on minu poolt
seda tegema.

Kas sa oled vahel
olemata?
Oled nagu gongi kõla,
mis kaob nõnda,
et ei tea, mil on vaikus,
mil muusika
ja kas üks mitte
teine ei ole.

Kas sa ei leia,
et kui olla nii paljut,
siis tegelikkus on väike?
Mina mõtlen, et kui
mind saab liiga palju
ja näod muutuvad mu näol,
siis mind pole
ega polegi,
aga kui mind on
nõnda vähe,
üks nägemata kõiges,
siis ma olen,
olen,
olen.



Kui vaid liblikad talves ära ei külmu, on kõik rahu, kõik kergus.
G.

See on vist kadunud aeg. Mitte kaotatud ega möödunud, lihtsalt õõtsumas kusagil piirituses ühest ääretusest teise.

Ma olen väsinud, jälle väsinud, nukker. Selline olek on saanud justkui mingite ilusate hetkede, olemiste alguseks. Võib-olla on see ka rahu, see kui terve päev on olnud kiire liikumine kindlate sihtide poole ja viimaks jääb vaikus. Aega ju tegelikult on, on rohkem, aga ununeb kiirelt.

Ma kõneleksin helmemändidest, kellele Kaplinski ilusaima nime andnud, kõneleksin lehtedest, kes kõike mäletavad, kõike teavad, aga midagi ei aima, kõneleksin puudest, kes on seest tühjad, kes kõik endale sisuks võtavad. Aga see pole enam praegu.

Ma püüan varjudest aru saada. Mis on vari? Õhul pole varju, vaikusel, pimedusel, valgusel ega tühjusel pole varju. Sellel kõige tõelisemal pole varju. Kas varjud üldse on olemas? Kas pole see mitte pelk sõna ja inimesee silm, mis tervikust osa lahutavad? Vari on sama mis ta kandja, lahutamatu, tervik.

Kuid lume vari, hetkeks ilmuv väike, on nii tõeline, nii ausalt vaikne.

Kui kuuvalgel üles sadavasse lumme vaadata, siis on see kui lõputu tähesadu, soovi!
Kui kahe metasekvoia vahel keerutada, siis saab neist üks.
Kui otsida armastusele vastandit, siis seda pole.
Armastusele
ei leidu vastandit.
Armastusest
ei saa midagi ära võtta.
Armastus on kõik
ja armastus pole midagi,
sest kes kõneleks sellest,
mis on iga sõna sisu,
iga aja hetk.


Kõik maailma luuletajad
kirjutavad sama luuletust,
kõik tantsijad
tantsivad ühte tantsu.
Iga laul, mis lauldud,
on üks muusika
ja iga sõna, mis lausutud,
hinge saab samas keeles.
Kõik sammud on sammuda
ühel Maa pinnal,
iga hetk on hingata
samast õhust ja ajast.
Ühegi sõna taga
ei ole midagi,
on enam kui kõik,
on aeg.

Kergemat
G.