Ajatult ajast

Puu oksale langes liblikas,
õrn,
pea olematu hapras kehas,
suur hing,
piiritu
ühes kõiges.

Tema kolme päeva elu
oli ühe puu elu,
kes kõneles talle möödunud
aegadest,
kõneles, mis on külm,
talv
ja torm.

Puu kõneles armastusest,
mis ümber tema mängelnud,
ta kõneles hirmust,
mida võõras tuul
oli toonud
ja valust,
miles üksikud temalt tuge
otsisid.

Puu kõneles igast oma
lehest,
mis temas kasvanud
ning oma
murest
nende lennu,
nende elulennu
pärast.

Puu palus liblikal
oma lehti otsima minna,
öelda, et
puu
mäletab ikka,
armastab ikka.

Oli kolmas päev.

Kogu aja oli liblik
kõvasti puust
kinni hoidnud,
kuid viimaks
haaras ta tuulest
ja lendas oma lennu,
et maanduda puu juurtel,
mullaks saada
ja nõnda nagu lehedki,
ise puuks
tema hinge kasvada.


Üks neid hommikuid, mil midagi ei saa valesti olla. Kuigi on küsimusi, on keerulisust, aga need on sõnad, need pole see, mis nende taga on.

Sa aevastad
ja lumi
langeb hetkeks
kiiremini
taeva poole

G.