Ajatult ajast

Oli Tartu, eri nägusid ja külgi näitav. Tudengite ja gümnasistide, võõraste ja omade, vanade ja noorte. Ja mina armusin lootusetult Rauno Tartusse, sellesse ajatusse kulgemisse ja jagatud olemistesse.

Õe naeratusele teen pai. Kergem on Sinust.

Leidsin midagi, mis vahepeal loodud. Kuulub ehk siia.

Kas sa ei taha vahel
lihtsalt peatuda
ja kuulata, kuis
aeg hingab?

Mina tahan,
mina tahan lihtsalt,
hästi lihtsalt,
kõige sisse kaduda,
nõnda kaduda,
et olla vaid seal,
kus ma tahan.
Ja mina tahan
vaikuses olla.

Kas sina ei mõtle, et
tuul on puhutud
meid minema viima
ja ta sositab meie
elusse samamoodi kui
lehtedele
ja kui kord elu lahti laseb,
siis sinust saab su tahe.
Mina vaatan, kuis tuul
juba puudel
lehtedele augud sisse puhub
ja tunnen endastki
tema aega läbi minevat.

Kas sind ühteaegu ei
vabasta ja piira su keha?
Oh, mu keha, mille kõigeni
ta võib mind
viia,
aga mille kõigeni ta ei
küündi.
Mina armastan oma keha,
sest temata mind poleks ja
mina panen ta kõnelema.

Kas sa vahel kardad, et
armastus kaob sinust ära?
Mina ei karda,
ma tean, ta on,
igaühes, ta on,
siin sees kasvamas
ja tundma saavad
teda kõik,
kes loobuvad
ega keela.

Kas sa vahel ei ihka
lahti lasta,
kõigest lahti lasta,
iseendast lahti lasta?

Mina ihkan vabaks saada
oma mõtete, mõistuse
piiramisest
ja vabaks teha
oma mõtete, mõistuse
piiritus.
Aeg on minu poolt
seda tegema.

Kas sa oled vahel
olemata?
Oled nagu gongi kõla,
mis kaob nõnda,
et ei tea, mil on vaikus,
mil muusika
ja kas üks mitte
teine ei ole.

Kas sa ei leia,
et kui olla nii paljut,
siis tegelikkus on väike?
Mina mõtlen, et kui
mind saab liiga palju
ja näod muutuvad mu näol,
siis mind pole
ega polegi,
aga kui mind on
nõnda vähe,
üks nägemata kõiges,
siis ma olen,
olen,
olen.



Kui vaid liblikad talves ära ei külmu, on kõik rahu, kõik kergus.
G.