Ajatult ajast

See on vist kadunud aeg. Mitte kaotatud ega möödunud, lihtsalt õõtsumas kusagil piirituses ühest ääretusest teise.

Ma olen väsinud, jälle väsinud, nukker. Selline olek on saanud justkui mingite ilusate hetkede, olemiste alguseks. Võib-olla on see ka rahu, see kui terve päev on olnud kiire liikumine kindlate sihtide poole ja viimaks jääb vaikus. Aega ju tegelikult on, on rohkem, aga ununeb kiirelt.

Ma kõneleksin helmemändidest, kellele Kaplinski ilusaima nime andnud, kõneleksin lehtedest, kes kõike mäletavad, kõike teavad, aga midagi ei aima, kõneleksin puudest, kes on seest tühjad, kes kõik endale sisuks võtavad. Aga see pole enam praegu.

Ma püüan varjudest aru saada. Mis on vari? Õhul pole varju, vaikusel, pimedusel, valgusel ega tühjusel pole varju. Sellel kõige tõelisemal pole varju. Kas varjud üldse on olemas? Kas pole see mitte pelk sõna ja inimesee silm, mis tervikust osa lahutavad? Vari on sama mis ta kandja, lahutamatu, tervik.

Kuid lume vari, hetkeks ilmuv väike, on nii tõeline, nii ausalt vaikne.

Kui kuuvalgel üles sadavasse lumme vaadata, siis on see kui lõputu tähesadu, soovi!
Kui kahe metasekvoia vahel keerutada, siis saab neist üks.
Kui otsida armastusele vastandit, siis seda pole.
Armastusele
ei leidu vastandit.
Armastusest
ei saa midagi ära võtta.
Armastus on kõik
ja armastus pole midagi,
sest kes kõneleks sellest,
mis on iga sõna sisu,
iga aja hetk.


Kõik maailma luuletajad
kirjutavad sama luuletust,
kõik tantsijad
tantsivad ühte tantsu.
Iga laul, mis lauldud,
on üks muusika
ja iga sõna, mis lausutud,
hinge saab samas keeles.
Kõik sammud on sammuda
ühel Maa pinnal,
iga hetk on hingata
samast õhust ja ajast.
Ühegi sõna taga
ei ole midagi,
on enam kui kõik,
on aeg.

Kergemat
G.