Praegu tahaks nii, et ma võiksin lihtsalt kaduda ja keegi ei pahandaks.
Täna öösel ma nutan, kui see ainult raskust vähemaks võtaks.

Ma kardan endast veel enam anda. Ma kardan inimesi, kes tahavad võtta.
Ma kardan ära eksida.

Kõik on oivaline hetkeni, mil küsitakse, kuidas mul läheb. ja kui ma siis ausalt vastata tahan. ja aega võtan.
Aga kõik läheb ju hästi..või?

Kui ma küsin, kas see ongi siis tähtis, siis ma tean, et hetkel on tähtis see üks, kes soovis näha, kes leidis ilu ja igatses. Ja mina olen nõrkemas hinge ees, kes on tundmatu selles elus.

On põhjust, miks ma enamasti rasketel hetkedel ei kirjuta. Ja ma tean, et praegu on lihtne, kui vaatan tagasi.

Ma ei tea praegu, mida ma tahan.
Raske on nõnda.


Berliin, nüüd.
Ma leian aja, et öelda, mis päris on.

Ainult sosin on jäänud. Veel kunagi pole ma nõnda hääleta olnud. Ja ma mõistan, et kõik, mis on tähtis, selle saabki sõnadeta öelda.
Veel kunagi pole ma nõnda hääl olnud. Olen puude kohin, olen mere müha, olen tiivalöök ja maad puudutav leht. Olen vaikus.

Ma pole haige, ma olen täiesti terve, sest see pole hing, millest murdun, see on teadmiseks, mis on tähtis.
Eile kandsin mina maailma. Minu häälest, minu hingest, minu paljaste jalgade all tantsivast vihmast sai üks. Tõusku tuul, alla vihm, on torm me aeg. Sina oled minu nägu, minul maailma nägu.

Ema,
ma näen.
Ema,
ma olen pime.
Ema, kanna mind oma igaveses põues.
Ma olen sinus.
Minus on maailma aeg,
ma olen loodu.
Ema,
hoia mind.
Ema,
ära lase mul unustada,
ma olen.
Ma olen kõik,
mida minus pole.
Ja ainus, mis mus on,
on aeg.
Ema,
ma olen kuulja,
mu hääl on vaikus,
keha ulm.

Ma mõtlen, et teen ühe kogu ära. On kogunenud nõnda paljut, mida tahan jagada, aga siia tahan üksnes praegu olevat.

Julgust vaadata tagasi ja vaikust, et end kuulda.

Ja sügisöö
kuukollases valguses
kirjutavad puulehed
õhku soojuse,
et hommikusse ärgates
oleks kerge su poole
sammuda
ja su huulilt
öist kastet
suudelda.

Sina, ole juba aeg, mil ennast näed, ole, ole olev.

Ema tõi hommikul pargist kastaneid ja tammeoksi. Hingan sügist endasse. Tuleb ilus.

Sa tulid tagasi. Sa oled tagasi. Ma ei teadnud, et selline valu minusse mahub. Ma ei teadnud, et selline õnn minusse mahub.

Kui vähest on vaja, et taas tõeliselt elada. Lõpetades vastuhaku hingele.

Ma olen tugev puu,
kuid kui tõuseb torm,
võin minagi murduda,
praguneda ja langeda.
Seesama tuul, mis mu
lehtedes mängleb, paitab,
võib nad minema pühkida.
Sest latv ei püüdle lähemale
mitte ainult päiksele,
vaid ka tähtedele,
ja tähed võivad
langeda ühes lehtedega.
Jääb kuiv ja kriipiv
keha hinge haarama
ja pisarateta
ei tunnegi ära
tema enda soojust,
kaitset ja tarkust.

Kõike on liiga palju ja liiga vähe öelda.

Lihtsalt, mina olen taas tervik.

Pimeduses näevad silmadki, et kõik on üks.