Hmm, ma ei mõista enam. midagi.
Mõtlesin, mida ma täna mõtlesin. tegin?
Pea on tühi.

Homme pean end siit kodust välja rebima. Olen juba liialt antisotsiaalne.

Ei meeldi enam, mis kirjutan. Ometi on seda nii palju.


Vaata,
seal
läheb
elu,
näe,
teisel pool teed.
Ei,
ära sega teda!
Las minna!
Me nagunii
ei jõua järele.
Ei tasu siin
tormata.
Vaata,
elu,
see läheb surma.
Meie aga
saamegi jääda...


See on nii armas, kuidas mu ema käib ja poetab mu kõrvale maiustusi. Õunu ja kreekapähklimartsipanišokolaadikomme.
On oodata külalist. Külalisi?

Täna juhtus mulle Tobiase pilt kätte. Tema, võõras, oli ainus kodune seal, kus teised muutusid kaugeks. Tobi lubas mitte kunagi unustada. Täna sain ma pakkumise Syltile minna. Lähen. Tulen sulle külla. Merele kah.

Valida

*Mis on mõistatus

Kes hingab
allatuuult
mu öhe?
Sul on
pimedusest kuub
ja unest soovid.
Võlu mind
veeks
ja ma sajan
su kehas,
mul on
leping
tormide loojaga.

*Mis on kirglik

Tahmaste
ninadega
tõmbame üle valgete linade
ja märjad kehad
kuivatab meist hõõgav kuumus.
Tolmused
juuksed, ripsmed
rapsime tuulde.
Linade vahele
puhume
kire.

Haigus niitis jalust. Õigemini viis hääle ja jõu.

Täna Õnnepalu ja Goethe seltsis

Aga milleks mulle maa, kui mul on kogu taevas
ja sellegagi ei oska ma midagi peale hakata?
(Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja")

Jah, mul on aeg-ajalt nii virgutavaid, vapustavaid silmapilke, ja siis...kui ma ainult teaksin, kuhu minna, ma läheksin.
(Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatused")

Aeg täitub aeglaselt, kuid ometi kaob nii kiirelt. Olen rahulik, kuid rahulolematu. Ära kusagil oma sõnade, mõistatuste, unistuste unustet maailmas.



Kaks puhast algust
kui kaks valget lehte
Üks igatsev hing
kui üks teine, ootav.
Kaks paari silmi,
ühed teisi,
teised vastu.
Tuhat sõna
vaikuse eest.
Tuhat sammu
ühe eest.
Kaks elutäit armu
koos suuremad veel
ja surmatäit valu
hirmu näeb.
Öös unistused,
üksikud täituvad,
lootusi alati enam.

Miljon elu
nagu miljon tilka vett.
See on vihm,
on ood
kirele.



Nägin unes vihma.

Kui palju ootusi seatakse senikohtamatule. On võimalik pea näha mõtetes loodavaid kujutlusi.

Väike tare suuren üün,
sina miu kõrval, kateksi suuren
üün.
Ümmer tare mõtsavüü,
sina miu kõrval - kateksi...

(Ehk nautlen Taule)

Laske lahti mu tiivad
kuni veel mind kannavad
ma lähen
lähen
lendan
ja mul on vaid tuul
ja mul on vaid aeg
ja mina olen nende oma
Ära küsi
ma ei tule
Ära küsi
ma läksin
Ära järelegi vaata

Ja täna oli hea. Ja head inimesed olid. Ja õiged kah.

Sisse hingamine. Sooja, aega, elu, olu.

Olen nagu luuletus, mil kirjutatud alles paar esimest rida.

Üle kõige otsin mõistmist. Ei saa jagada mõistmiseta.

You have whole world to love, but I have only you.(miks on inglise keeles vaid I suure tähega?)

Merre. Tuulde. Tuisku. Vihma. Õhku. Tahan keerelda.

Tahaksin olla laul, üksainus laul, laulude mõõtmatul lagendikul.(U.Alender)




Märkad,
et mind pole,
kui sul aega
vaadata.
Ma ei tule,
ei tule
ja sul on
küsimus.

On ja ei ole.
Iseendaga.
Sõnadega.

Hommikuks "Hinge tagasitulek" Lõunaks "Päikesepillaja" Õhtuooteks "Truu nailonkuu" Õhtuks "Nähtused ja tehtused" Uneks "Mõistus ja tunded" Terveks "muendasõnad"

ja sul
sul on
on aeg
aeg mis
mis mind
mind ootab
ootab kuni
kuni tulen
tulen vaikselt
vaikselt tormist
tormist kantult
kantult igatsusest
igatsusest armu
armu loon
loon meid

Me polevat mõeldud
pelgalt olema,
loksuma eluvetes.
Kes laseb minna,
läheb isegi.
Las minna
tühjad elud,
ei mäletata,
mälestata.
Ega eimiski
suuda kasvada,
kuid tast luua
võib kõik.
Kas leida aega võib
ajatule
ja kohta
kohatule?
Kes kuuleb
kuuldamatut ulma,
kasvab tõelusestki
suuremaks.

Vaikne nii,
et kerge heli on kõrvulukustav
Lumi nii,
et tuul kui sädeleks
Pime nii,
et varjudki on valgus
Tuisk nii,
et tormilgi on valus
Sõnad nii,
et huuledki on vakka
Meri nii,
et nähagi ei ole
Olu nii,
et polekski kui



Ei ole paremaid ega halvemaid luuletajaid. Ehk on tuntumaid, lähemaid. Aga on armastatud luuletajaid. Just see ma tahan olla. Armastatud luuletaja.

On vaja vähest,
et mõelda paljut.
On vaja paljut,
et saada vähest.

Eelmine raamat sai täis ja nüüd on jälle uus. Ootasin lõpuluuletust, päris rumal. Lõpetasin ootamise ja jätkasin ühest teise.

Ootamine. Pidev ootamine. Vastik ootamine. Ühest ootusest kasvab taas uus.
Kas tahangi vaid otsida või ootan ka tegelikku leidmist?

Endast ära, ju kellegi teise mõtetes.


Sõnatus lummuses
voolab vett külma joana,
kuum keha ei nõtku
ta raskuse all.
Veab küünla vari
piirjooni hingele
ja kerkivas öös
on vihast tantsu.
Mahe kuu
ootab saladust unest,
kuid paljastub vaid peeglile
hiirvaikne naer.
Kuuldavalt jälgivad silmad
ta samme,
kuni ähvardavembavalt
hommik lõheneb.
Pisarate priius
kättemaksu ei vaja
ja tüünetel tundidel
unub pettev hing.
Las murduda mõtted
jõulisuse all,
ei igatsuskarjed
eal peibuta.

Keera jäist vett
kraanist juurde veel,
kraesse tilkunud
ulm
pühi ära.



sest sõnad veerevad masohhistlikult mu teel ega plaanigi mu tahtele alluda.