Ajatult ajast

Eelmine raamat sai täis ja nüüd on jälle uus. Ootasin lõpuluuletust, päris rumal. Lõpetasin ootamise ja jätkasin ühest teise.

Ootamine. Pidev ootamine. Vastik ootamine. Ühest ootusest kasvab taas uus.
Kas tahangi vaid otsida või ootan ka tegelikku leidmist?

Endast ära, ju kellegi teise mõtetes.


Sõnatus lummuses
voolab vett külma joana,
kuum keha ei nõtku
ta raskuse all.
Veab küünla vari
piirjooni hingele
ja kerkivas öös
on vihast tantsu.
Mahe kuu
ootab saladust unest,
kuid paljastub vaid peeglile
hiirvaikne naer.
Kuuldavalt jälgivad silmad
ta samme,
kuni ähvardavembavalt
hommik lõheneb.
Pisarate priius
kättemaksu ei vaja
ja tüünetel tundidel
unub pettev hing.
Las murduda mõtted
jõulisuse all,
ei igatsuskarjed
eal peibuta.

Keera jäist vett
kraanist juurde veel,
kraesse tilkunud
ulm
pühi ära.



sest sõnad veerevad masohhistlikult mu teel ega plaanigi mu tahtele alluda.