Ajatult ajast

On ja ei ole.
Iseendaga.
Sõnadega.

Hommikuks "Hinge tagasitulek" Lõunaks "Päikesepillaja" Õhtuooteks "Truu nailonkuu" Õhtuks "Nähtused ja tehtused" Uneks "Mõistus ja tunded" Terveks "muendasõnad"

ja sul
sul on
on aeg
aeg mis
mis mind
mind ootab
ootab kuni
kuni tulen
tulen vaikselt
vaikselt tormist
tormist kantult
kantult igatsusest
igatsusest armu
armu loon
loon meid

Me polevat mõeldud
pelgalt olema,
loksuma eluvetes.
Kes laseb minna,
läheb isegi.
Las minna
tühjad elud,
ei mäletata,
mälestata.
Ega eimiski
suuda kasvada,
kuid tast luua
võib kõik.
Kas leida aega võib
ajatule
ja kohta
kohatule?
Kes kuuleb
kuuldamatut ulma,
kasvab tõelusestki
suuremaks.

Vaikne nii,
et kerge heli on kõrvulukustav
Lumi nii,
et tuul kui sädeleks
Pime nii,
et varjudki on valgus
Tuisk nii,
et tormilgi on valus
Sõnad nii,
et huuledki on vakka
Meri nii,
et nähagi ei ole
Olu nii,
et polekski kui



Ei ole paremaid ega halvemaid luuletajaid. Ehk on tuntumaid, lähemaid. Aga on armastatud luuletajaid. Just see ma tahan olla. Armastatud luuletaja.

On vaja vähest,
et mõelda paljut.
On vaja paljut,
et saada vähest.