Eilse tormi
jättis seljataha tume öö.
Mu hommik algas
mootorimürinaga akna all.
Susside lohin üle trepiastmeist kajas
ja peagi nägingi.
Su helesinine saparozets
seisis vahtrate all nagu mullu.
Päike mängles külgpeeglites
ja lendas lehti kirjuid talle aina peale.
Läks üks kummikutesse mattunud jalapaar
üle tänava,
väiksed sulpsatused äratasid päeva.
Kui uksest sisse astusid, oli koridorigi tunda
värske kohvi lõhna,
kodu oli ikka nagu enne.


Sooviks sellist mõnusat kodu, kus oleks alati õdus, soe ning hästi lõhnav. Niimoodi koduselt, mitte liialt värskelt ja võõralt, vaid armsalt. Oma inimene alati sees ootamas.
Tegustemist on olnud palju, aga mitte midagi märkimisväärset. Nelele sai kõik ette kantud, nüüd vajan täiendust. Hea oli rääkida, enda külgi avada ja avastada.
Muusika seltsis viidan aega. Jäääär ja Johansonid teevad olemise mõnusaks.
Tekkis tohutu mõte, mida SINA-l teostada. Tunnen, et tahan ja suudan midagi suurt teha. Tahan millegagi hakkama saada, luua midagi erilist. Ise koos teistega. Tunda end uhkena.

"Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja"
Just, praegu on sobiv hetk. Muserdus, mis vahepeal ligi tahtis hiilida kaob mõnusate mõtete sisse.

Nüüd on kõik jälle korras.
Keerutan tantsu veidike ja meel on taas hea.
Ei taha enam masetseda, end pahandada lasta.

Uusi tutvusi, ammuste nägemisi ja meeldivaid komplimente tuli ette.
Mõnus olemine Nele hubases köögis parajalt toore koogi ja piisavalt meese teega. Vesta ja mõista. Möödunud tunded tulevad taas, hea on mälestusi uuesti läbi elada.

Ehk on aeg käes. See tiksus mõtteis ja ootas oma esinemist.

Naine?
Neid
Noor?
Piisavalt
Vana?
Mitte piisavalt
Tark?
Üritan
Ilus?
Huvitav
Aus?
Enamasti
Naeratus?
Muhelus
Kurb?
Osa minust
Kuri?
Ainult tundub
Enesekindel?
Harva
Olemas?
Kui vaja
Sügav?
Jah
Õnnelik?
On hetki

Tühi
Valus on
Tahaksin nutta, aga ei saa
Pelgan üksiolekut
Tea, et sa tegid mulle haiget
Kaotasin end
Miks
olen, teen, lähen
Ei oska jääda
või kahtlen
Mõista
leida
tahan
Ei tea, kust otsida
Öelda tõtt
Kedagi
lõpuks
Tagasi
ei saa
endiselt
Eksinud

Laupäev.
Oli veider. Tegelikult pole laupäev tähtis. tähtsam on, mida ma mõistsin hiljem.
Pühapäev.
Enam pole sellist kirjutamistuhinat nagu varem. Põhilised asjad on siiski meeles.
Tihti ei kuulata, arvatakse, et ise teatakse paremini, aga palun kuulake. Alkohol annab vabaduse teha, mida soovid ja süüdistada selles enda sisse kallatud vedelikku. Tegude tegemine mõtlemata ei pruugi keeruliselt tulla.
Hakkasin süüdistama teisi, nende vigu ja valesid tegusi. Järele mõeldes sain aru, et need on minu vead. Lihtsam on süüdistada teisi, aga hea on märgata, et ise oled samasugune. Või mis hea, vajalik pigem.
Endaga pahuksis. Moraal, põhimõtted, minu tegelikkus. Kes olen siis mina? Eneseotsingud. Taas mõtlesin õnnele, mille aluseks minu arvates on endaga rahulolu. Ma pole endaga rahul. Ma ei tunne ennast.

Vead
teiste peal
minu omad.
Kaks mind
mu sees
vaenujalal.
Norin tüli
endaga
ma pidevalt
Istun nukralt,
tõsiselt
ja peas käib võitlus.
Ma kaotada ei soovi,
ka mitte võita.

Geniaalne Jarek Kasar laulis, et ma ei noriks endaga tüli. Õigus tal. "Miks sa nii kurb oled, kas midagi on halvasti?" Ja nii ongi. Kui olen iseendaga tülis, on varjutus näol.
Palju tervitusi, tuututusi ja mehekspakkumisi päkapikule. Kartused ja ootused. Ilusad õhtud ja kaotavad tuuled.

Ei alga miski
lõpu ootuses.
Ei kasva puud,
et kõduneda
ja ei alga teed,
et lõppeda.
Ei tõuse päike,
et loojuda
ega kõnelda selleks,
et vaikida.
Ei sünnita
surema
ega lennata
maanduma.
Ei keegi armu,
et lahkuda
ja ei keegi naera,
et nutta.
Ei kõnnita
peatumiseks
ega ujuta
uppumiseks.
Ei alga sadu,
et lõppeda.
Ei alga elu,
et kaduda.

Pean õppima unustama, lahti ütlema. Elust kustutada ei saa midagi, aga mõtlema ei pea nii palju.

Esmaspäev.
Elu elada, kogu hingega. Oma koha otsingud. Tahan olla vajatud, olla üks nende seast, keda ootavad kõik. Iseseisvus on üksildane. Mida rohkem on inimesi mu ümber, seda vähem on kalleid. Tahaksin toimida nagu keemilised elemendid. Elektronide arvu suurenedes aatomiraadius väheneks.

Silmad.
Lõhnad.
Sammud.
Hääled.
Silmi sama sügavaid
lõhnu mesimagusaid
samme seadma minu omi
hääli sosistama kõrvu

Imelik olu. Rutata edasi, aga jõuda endani o raske.

Hmmm, mõnus
Ma justkui ootaks, et midagi halba juhtuks, liiga hästi on läinud. Tegelikult ei ole, aga kõik laheneb ja öösel enne uinumist avastan ma end ikka rahulolevana.
Kraabib sees. Veidraid hetki tuleb ette. Raevu, ängi. Miks peab üks inimene kõiki järjest maha tegema, tujust ära ajama? Miks peab teine inimene mulle nii tegema ja ikka endiselt igatsust tekitama? Miks peavad armsad inimesed järjest kaugemale minema?
Ja miks ma oma mõtted, otsused kaotan.
Kulgen. Hetkel veel on rahulik. Tihti tunnen, et tahaks ise oma paati ümber lükata, kallutan teda pidevalt viimse piirini. Pritsmed juba puudutavad nägu...aga torm vaibub.
Rahulolematus
Ma ajan ennastki segadusse. Kuidas saab üheaegselt ola rahul ja rahutu?

Kujuneb
Kulgeb
Kandub
Kaugel
Kodust
Kiigun
Kõu
Kõmiseb
Kaob
Kahkjas
Keha
Kustub
Kiire
Kadu
Karm
Käsi
Koob
Kurbusse
Kargust
Kõlab
Kurdistav
Kell

Jäääär rahustab, mõnustab õhtu. Peaks looma sõna mõnustama, see on tarvilik.
Mahe tee. Kuum apelsinikisell peal sulamas jäätis - tellitud ja saabus kohe.
Tahan taidleda maas tolmustes riietes tolmu sees mahedas õhtus õdusas toas. Küünlad. See lõhn. Hämar. Kaduda veiniklaasi hõljuma. Või siis teekruusi.
Lihtsad asjad teevad rõõmu.
Tean, pea kahetsen oma sõnu, aga ma igatsen raskusi, tõkkeid. Puhugu torm mind pikali, tahan tõusta võimsamana veel.

"Maailma parandatakse, aga inimesed on ikka katki"
Mind kinni hoidvad sidemed, plaastrid ja haagid ei pea enam vastu. Ma tean, ma katki veel. Putitamist vajan.

Vabandused. Püüan olla tihedam külaline siin.

Kui on
see päev,
tahan olla vaba
õnnelik
rahul.
Te kõrval võrsuda
vanaks puuks
ja mureneda kivina
vaikselt.
Ma olen kui lehed,
mis veel ilusaks värvuda pelgavad.
Olen sügislõhn.
Olen pisike kastan soojas pihus.
Õnne, õnne,
kättesaamatut.
Kui oleksin,
julgeksin,
oleksin paik armule.
Võtke mu aega,
andke oma aega,
sest tahan nutta
õnnest.

See päev oli. Oli ilus. Aitäh ilusatele inimestele mu kõrval. Ideaalsus on välja mõeldud kättesaamatuna, aga ma sain sellele päris lähedale. Päev jalutas läbi armsate mälestuste ja tõi uue nähtavale. Õhtul jalutasin mööda oma kaunist tänavat ja laulsin. Ka siis, kui inimesed mööda kõndisid, mõtlesin, et milleks vaikida, laulan ju ilusalt, kuulaku teisedki. Ei ole egoistlik. Saun. Soojaks sain seest. Headust jagub kohe pikaks ajaks.

Täna tahtsin luua. Päev kohe algas loomistujus. Lõin ka

Tema
astus te ellu.
Temast
te loote pildi.
Tema
ehk teile meeldib.
Aga mina?
Tema
on osa minast,
üks elust
üheksast.
Teist läbi käib palju
temasid.
Vahest kunagi
jõuate minuni.

Uued inimused, elamused. Võõrpildid nii erinevad. Naljakas on mõelda, et see kõik olen mina. Kas tahan olla nii palju? Juba õpitakse üks külg ära, kui keeran teise tahu, mis ei pruugigi meeldida. Olla kõigiga. Ilusat olu
Väidelda, võidelda, vaielda, veidikenegi. Oma seisukohti põhjendada ja õigustada. Keegi vaielgu vastu, palun.

Mõtlen
tõsiselt
Naeran
avalalt
Nutan
südamest
Vaatan
sügavalt
Igatsen
meeletult
Ootan
aina
Armastan
palavalt
Vihkan
ei vihka

Loon veel. Luuleõhtut soovin. Täide viia ammust ideed.
Betti Alver väga meeldib.

Midagi suurt ootab lõpetamist,
varsti tuleb