Ajatult ajast

Hmmm, mõnus
Ma justkui ootaks, et midagi halba juhtuks, liiga hästi on läinud. Tegelikult ei ole, aga kõik laheneb ja öösel enne uinumist avastan ma end ikka rahulolevana.
Kraabib sees. Veidraid hetki tuleb ette. Raevu, ängi. Miks peab üks inimene kõiki järjest maha tegema, tujust ära ajama? Miks peab teine inimene mulle nii tegema ja ikka endiselt igatsust tekitama? Miks peavad armsad inimesed järjest kaugemale minema?
Ja miks ma oma mõtted, otsused kaotan.
Kulgen. Hetkel veel on rahulik. Tihti tunnen, et tahaks ise oma paati ümber lükata, kallutan teda pidevalt viimse piirini. Pritsmed juba puudutavad nägu...aga torm vaibub.
Rahulolematus
Ma ajan ennastki segadusse. Kuidas saab üheaegselt ola rahul ja rahutu?

Kujuneb
Kulgeb
Kandub
Kaugel
Kodust
Kiigun
Kõu
Kõmiseb
Kaob
Kahkjas
Keha
Kustub
Kiire
Kadu
Karm
Käsi
Koob
Kurbusse
Kargust
Kõlab
Kurdistav
Kell

Jäääär rahustab, mõnustab õhtu. Peaks looma sõna mõnustama, see on tarvilik.
Mahe tee. Kuum apelsinikisell peal sulamas jäätis - tellitud ja saabus kohe.
Tahan taidleda maas tolmustes riietes tolmu sees mahedas õhtus õdusas toas. Küünlad. See lõhn. Hämar. Kaduda veiniklaasi hõljuma. Või siis teekruusi.
Lihtsad asjad teevad rõõmu.
Tean, pea kahetsen oma sõnu, aga ma igatsen raskusi, tõkkeid. Puhugu torm mind pikali, tahan tõusta võimsamana veel.

"Maailma parandatakse, aga inimesed on ikka katki"
Mind kinni hoidvad sidemed, plaastrid ja haagid ei pea enam vastu. Ma tean, ma katki veel. Putitamist vajan.