Ajatult ajast

Laupäev.
Oli veider. Tegelikult pole laupäev tähtis. tähtsam on, mida ma mõistsin hiljem.
Pühapäev.
Enam pole sellist kirjutamistuhinat nagu varem. Põhilised asjad on siiski meeles.
Tihti ei kuulata, arvatakse, et ise teatakse paremini, aga palun kuulake. Alkohol annab vabaduse teha, mida soovid ja süüdistada selles enda sisse kallatud vedelikku. Tegude tegemine mõtlemata ei pruugi keeruliselt tulla.
Hakkasin süüdistama teisi, nende vigu ja valesid tegusi. Järele mõeldes sain aru, et need on minu vead. Lihtsam on süüdistada teisi, aga hea on märgata, et ise oled samasugune. Või mis hea, vajalik pigem.
Endaga pahuksis. Moraal, põhimõtted, minu tegelikkus. Kes olen siis mina? Eneseotsingud. Taas mõtlesin õnnele, mille aluseks minu arvates on endaga rahulolu. Ma pole endaga rahul. Ma ei tunne ennast.

Vead
teiste peal
minu omad.
Kaks mind
mu sees
vaenujalal.
Norin tüli
endaga
ma pidevalt
Istun nukralt,
tõsiselt
ja peas käib võitlus.
Ma kaotada ei soovi,
ka mitte võita.

Geniaalne Jarek Kasar laulis, et ma ei noriks endaga tüli. Õigus tal. "Miks sa nii kurb oled, kas midagi on halvasti?" Ja nii ongi. Kui olen iseendaga tülis, on varjutus näol.
Palju tervitusi, tuututusi ja mehekspakkumisi päkapikule. Kartused ja ootused. Ilusad õhtud ja kaotavad tuuled.

Ei alga miski
lõpu ootuses.
Ei kasva puud,
et kõduneda
ja ei alga teed,
et lõppeda.
Ei tõuse päike,
et loojuda
ega kõnelda selleks,
et vaikida.
Ei sünnita
surema
ega lennata
maanduma.
Ei keegi armu,
et lahkuda
ja ei keegi naera,
et nutta.
Ei kõnnita
peatumiseks
ega ujuta
uppumiseks.
Ei alga sadu,
et lõppeda.
Ei alga elu,
et kaduda.

Pean õppima unustama, lahti ütlema. Elust kustutada ei saa midagi, aga mõtlema ei pea nii palju.

Esmaspäev.
Elu elada, kogu hingega. Oma koha otsingud. Tahan olla vajatud, olla üks nende seast, keda ootavad kõik. Iseseisvus on üksildane. Mida rohkem on inimesi mu ümber, seda vähem on kalleid. Tahaksin toimida nagu keemilised elemendid. Elektronide arvu suurenedes aatomiraadius väheneks.

Silmad.
Lõhnad.
Sammud.
Hääled.
Silmi sama sügavaid
lõhnu mesimagusaid
samme seadma minu omi
hääli sosistama kõrvu

Imelik olu. Rutata edasi, aga jõuda endani o raske.