Miks kastsid lilli
oma silmaveega
kui kogu maailm
taevast alla nuttis
Kas et
olla osa,
justkui ise ära sajada,
vihmana maapõue pugeda,
uut elu kasvatada,
janun'd huuli kasta

Ja kui jääb vaikus,
viimne nägematu pisar,
siis hing
ei teagi enam,
kuidas kaduda
ja sa
saad nägema


Endast endale.

Trääpsuga sõitma kibelen. Kogu kooli kibelen. Ja siis on need hetked.
Tiigiolesklus esimene.
Kaotan palju ja leian veel rohkemgi.
On teadmine uuest tulemisest, värskest olemisest ja sellest, mida veel ei tea.

Tere!
Astusin korraks su
elust läbi.
Kõndisin sinu elus
kaks tänavat.
Vaatasin su kohal
taevaste tantsu.
Aevastasin su kevadet.
Veeretasin edasi kivikesi,
mille su jalad kaotasid.
Kui tuul sulle juuksed
silmile puhus,
lükkasin mina nad eest.
Mu nutsin su põsele pisara,
mille ehmatusega minema
pühkisid.
Vaatasin su elu imetlust.
Panin end hetkeks su naeratusse,
mis oli tõelisem
ja valusam.
Läksin hüvasti jätmata.
Sa nägid mind lahkumas,
viimaks pimedana,
teadjana.

"Aga kõige ilusamad on veepiisad lehtedel ja õitel, veepiisad, milles peegeldub kõik: taevas tõttavate pilvedega, päike, värske, puhtaks uhutud rohelus ja vaataja ise.
Sellest, et veepiisas, kastepiisas, vihmast puulehele jäänud piisas on terve maailm."
Jaan Kaplinski"Lahkujad"

Kuradi ilus on. Maailm on täiuslik, me lihtsalt ei näe. Ja mul on midagi, midagi, midagi...
Oehjah. Ja lõpuks laheneb kõik.

Ja mina hakkasin jälle kirjutama.

Kohal ei pea olema, aga vahelduseks võiks...

Me ei soovi ilusat elu. See on lahkujate ja jääjate soov. Justkui selleks, kui peame lahti laskma, kui me ise seda elu enam muuta ei saa. Aga lahkujad kaovad vaikides ja igatsejad ei teagi, et on jäänud. Nii ei soovigi me ilusat elu. Aga see aeg, mis on me nägemiste vahel, on ka elu, mitte üksnes see, mis jääb järele, kui on lõpp. Elu on alati, kuni hing saab vabaks ja jääb minek. Aga siis on juba hilja soovida. Ilusat elu! Tea elada!

Ilusat elu sulle!
Et puhuks tuul,
kui hingus kaotatud
ja kastaks vihm,
kui januned.
Sind paitagu arm
kui sus igatsus,
sind nutku aeg,
kui valu lööb.
Toetagu sind pilved,
kui kardad kukkuda.
Emmaku sind meri,
kui ise end ei kanna.
Sul kasvagu
vaikusest tiivad!
Sul õitsegu
päikse poole hing!


Mul on taskutes kastanid. Surun suuruse ühte väiksesse. Valu, rõõm, hirm, õnn. Kuid ükskõik, kui kõvasti, ta on ikka sama väike, sama suur, sama krobeline. Ning minu käsi vormub ta järgi.

Elutants on tagasi tegeliku voolajana.

Mm, kui imelised viimased päevad on olnud.

Reedel oli Skrömta. Nad on lihtsalt liiga vaimustavad. Panid hinge sees tulist tantsu lööma.

Viimasel ajal kasvab aina austus, muusikute, õpetajate, kirjanike, sõprade, inimeste vastu mu ümber.

Eile oli minu Nele päev. Jätsime rongisilla alla ootama oma soovid, sest öösi rongi ei käi. Vast juba said õige rongi peale. Silmad kinni kuulasin möödujaid, teadmata, kuhu, kes või milleks, aga vähemalt teades, et nad on olnud. Õhus oli Pärnu ööde ja Toolse lõhn. Niiske liiv, hein ja miski tabamatu. Käisime niiskel mullal paljajalu tantsisklemas. Seal, kus kunagi oli muru, kus kunagi oli vabadus...vast tuleb taas. Olla must, mullane, murune, kastene, tuulene, öine. Taevas on tähti aina enam.

Ükski inimene pole iseeenesest mõistetav.

Klaasikildudes on murdunud ilu.

Täna püüdsin ninale tedretäppe. Vaikelu päikse ja tuulega. Keha sai päiksekuumaks, päikselõhnaseks. Jalapaar Kalamajas. Paljaste jalgadega mööda teed, kus kunagi oli rong. Kord saab tast maa, kus kunagi oli tee. Kivid olid valusad ja külmad, aga oi, kuidas neid igatsesin.
Meri mäletas veel, kuidas lõhnata, kuidas sädeleda, kuidas sellistel päevadel murdmise asemel paitada.
Varsti on jälle nii nagu oodatakse. Kuni pole rohelust, on krobelised puutüved, kuni pole muru, on soojad kivid. Ja on hiljemgi, kui nähtaks.

Kodus on taas nagu armastan.

Ma justkui lahtuks.

Veider, mõtlesin praegu, mida ilusat, head, siia kirjutada, kui äkki meeletu kurbus sisse sigines. Oeh, ajaks ta ära, kui oleks jaksu. Meenus lause, mis kord mu juurde tuli: Kõige valusam on neil, kes naeratavad, sest nemad näevad tegelikkust.

Olen väsinud, väsinud endast, üksluisest. Kuigi kõik muutub, kuigi kõik keerleb...Justkui jooks janu kustutamata. Luban endale iga päev aega napsata, aga ta libiseb mul käest ja kui märkan, on jälle hilja.

"See on inimene: ta elab oma elu ja sureb siis." Et nii ei läeks.

Kopli tippu, kaltsukatuurile, malevasse või Indigolastele vajan praegu. Ühte korralikku esinemist tahan ka, suurt ja uhket.


Kevade
esimesed liblikad
õhus
Kevade
esimesed liblikad
mu kõhus
Nad keerlevad
kirevas puhtuses
Püsiks need
viimased vaid
kauem
kui