Reedel oli Skrömta. Nad on lihtsalt liiga vaimustavad. Panid hinge sees tulist tantsu lööma.
Viimasel ajal kasvab aina austus, muusikute, õpetajate, kirjanike, sõprade, inimeste vastu mu ümber.
Eile oli minu Nele päev. Jätsime rongisilla alla ootama oma soovid, sest öösi rongi ei käi. Vast juba said õige rongi peale. Silmad kinni kuulasin möödujaid, teadmata, kuhu, kes või milleks, aga vähemalt teades, et nad on olnud. Õhus oli Pärnu ööde ja Toolse lõhn. Niiske liiv, hein ja miski tabamatu. Käisime niiskel mullal paljajalu tantsisklemas. Seal, kus kunagi oli muru, kus kunagi oli vabadus...vast tuleb taas. Olla must, mullane, murune, kastene, tuulene, öine. Taevas on tähti aina enam.
Ükski inimene pole iseeenesest mõistetav.
Klaasikildudes on murdunud ilu.
Täna püüdsin ninale tedretäppe. Vaikelu päikse ja tuulega. Keha sai päiksekuumaks, päikselõhnaseks. Jalapaar Kalamajas. Paljaste jalgadega mööda teed, kus kunagi oli rong. Kord saab tast maa, kus kunagi oli tee. Kivid olid valusad ja külmad, aga oi, kuidas neid igatsesin.
Meri mäletas veel, kuidas lõhnata, kuidas sädeleda, kuidas sellistel päevadel murdmise asemel paitada.
Varsti on jälle nii nagu oodatakse. Kuni pole rohelust, on krobelised puutüved, kuni pole muru, on soojad kivid. Ja on hiljemgi, kui nähtaks.
Kodus on taas nagu armastan.
0 Comments
Leave a Comment