Ajatult ajast

Ja mina hakkasin jälle kirjutama.

Kohal ei pea olema, aga vahelduseks võiks...

Me ei soovi ilusat elu. See on lahkujate ja jääjate soov. Justkui selleks, kui peame lahti laskma, kui me ise seda elu enam muuta ei saa. Aga lahkujad kaovad vaikides ja igatsejad ei teagi, et on jäänud. Nii ei soovigi me ilusat elu. Aga see aeg, mis on me nägemiste vahel, on ka elu, mitte üksnes see, mis jääb järele, kui on lõpp. Elu on alati, kuni hing saab vabaks ja jääb minek. Aga siis on juba hilja soovida. Ilusat elu! Tea elada!

Ilusat elu sulle!
Et puhuks tuul,
kui hingus kaotatud
ja kastaks vihm,
kui januned.
Sind paitagu arm
kui sus igatsus,
sind nutku aeg,
kui valu lööb.
Toetagu sind pilved,
kui kardad kukkuda.
Emmaku sind meri,
kui ise end ei kanna.
Sul kasvagu
vaikusest tiivad!
Sul õitsegu
päikse poole hing!


Mul on taskutes kastanid. Surun suuruse ühte väiksesse. Valu, rõõm, hirm, õnn. Kuid ükskõik, kui kõvasti, ta on ikka sama väike, sama suur, sama krobeline. Ning minu käsi vormub ta järgi.

Elutants on tagasi tegeliku voolajana.