Ajatult ajast

Tere!
Astusin korraks su
elust läbi.
Kõndisin sinu elus
kaks tänavat.
Vaatasin su kohal
taevaste tantsu.
Aevastasin su kevadet.
Veeretasin edasi kivikesi,
mille su jalad kaotasid.
Kui tuul sulle juuksed
silmile puhus,
lükkasin mina nad eest.
Mu nutsin su põsele pisara,
mille ehmatusega minema
pühkisid.
Vaatasin su elu imetlust.
Panin end hetkeks su naeratusse,
mis oli tõelisem
ja valusam.
Läksin hüvasti jätmata.
Sa nägid mind lahkumas,
viimaks pimedana,
teadjana.

"Aga kõige ilusamad on veepiisad lehtedel ja õitel, veepiisad, milles peegeldub kõik: taevas tõttavate pilvedega, päike, värske, puhtaks uhutud rohelus ja vaataja ise.
Sellest, et veepiisas, kastepiisas, vihmast puulehele jäänud piisas on terve maailm."
Jaan Kaplinski"Lahkujad"

Kuradi ilus on. Maailm on täiuslik, me lihtsalt ei näe. Ja mul on midagi, midagi, midagi...
Oehjah. Ja lõpuks laheneb kõik.