Ajatult ajast

Eilse tormi
jättis seljataha tume öö.
Mu hommik algas
mootorimürinaga akna all.
Susside lohin üle trepiastmeist kajas
ja peagi nägingi.
Su helesinine saparozets
seisis vahtrate all nagu mullu.
Päike mängles külgpeeglites
ja lendas lehti kirjuid talle aina peale.
Läks üks kummikutesse mattunud jalapaar
üle tänava,
väiksed sulpsatused äratasid päeva.
Kui uksest sisse astusid, oli koridorigi tunda
värske kohvi lõhna,
kodu oli ikka nagu enne.


Sooviks sellist mõnusat kodu, kus oleks alati õdus, soe ning hästi lõhnav. Niimoodi koduselt, mitte liialt värskelt ja võõralt, vaid armsalt. Oma inimene alati sees ootamas.
Tegustemist on olnud palju, aga mitte midagi märkimisväärset. Nelele sai kõik ette kantud, nüüd vajan täiendust. Hea oli rääkida, enda külgi avada ja avastada.
Muusika seltsis viidan aega. Jäääär ja Johansonid teevad olemise mõnusaks.
Tekkis tohutu mõte, mida SINA-l teostada. Tunnen, et tahan ja suudan midagi suurt teha. Tahan millegagi hakkama saada, luua midagi erilist. Ise koos teistega. Tunda end uhkena.

"Sobiv hetk on hingata sisse, sobiv hetk on hingata välja"
Just, praegu on sobiv hetk. Muserdus, mis vahepeal ligi tahtis hiilida kaob mõnusate mõtete sisse.