Ajatult ajast

Hihii
Olin ära nädalakese. Ei saa endiselt aru, kus. Veider tunne on. Justkui toimuks jube palju, aga samas ei toimu mitte kui midagi.

Kui pigistan pisikese kastani taskus pihku,
kogun jõudu.
Kui tunnetan käe all linnamüüri külma kivipinda,
tast ammutan jõudu.
Kui emban tohutut jõulist tamme,
ma neelan jõudu.
Kui hingan aega, elu, armu,
ma olengi jõud.

Enim jõudu või pigem rõõmu kogun viimasel ajal oma mütsikesest. Sellega õhtul mööda Volta tänavat jalutades suisa hüppavad vahvad mõtted pähe ja nägu saab nalja täis.



Ei ole harv juhus hilistel õhtutundel mööda Volta tänavat naerusui minevat päkapikku näha.

Kerge ärevus on sees. Midagi oleks justkui kohe tulemas. Mõtlen viimasel ajal kõike positiivselt, tegutsen, askeldan, toimetan. Tunnen end jube hästi. Avastan, et ma jaksan ja suudan aina rohkem. Ilmselt tuleb see tahtest, seda on palju ja rohkelt asju on teha.
Huvitav, kas kedagi võiks mu positiivsus masendada? Ma ei kannataks vist küll stressis olles mõnd rõõmsameelsed sahkerdist enda läheduses. Oijaa

Vahva on, sõbrad. Pralletage, naudelge ja toimetage!