Ajatult ajast

Haigus niitis jalust. Õigemini viis hääle ja jõu.

Täna Õnnepalu ja Goethe seltsis

Aga milleks mulle maa, kui mul on kogu taevas
ja sellegagi ei oska ma midagi peale hakata?
(Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja")

Jah, mul on aeg-ajalt nii virgutavaid, vapustavaid silmapilke, ja siis...kui ma ainult teaksin, kuhu minna, ma läheksin.
(Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatused")

Aeg täitub aeglaselt, kuid ometi kaob nii kiirelt. Olen rahulik, kuid rahulolematu. Ära kusagil oma sõnade, mõistatuste, unistuste unustet maailmas.



Kaks puhast algust
kui kaks valget lehte
Üks igatsev hing
kui üks teine, ootav.
Kaks paari silmi,
ühed teisi,
teised vastu.
Tuhat sõna
vaikuse eest.
Tuhat sammu
ühe eest.
Kaks elutäit armu
koos suuremad veel
ja surmatäit valu
hirmu näeb.
Öös unistused,
üksikud täituvad,
lootusi alati enam.

Miljon elu
nagu miljon tilka vett.
See on vihm,
on ood
kirele.



Nägin unes vihma.

Kui palju ootusi seatakse senikohtamatule. On võimalik pea näha mõtetes loodavaid kujutlusi.

Väike tare suuren üün,
sina miu kõrval, kateksi suuren
üün.
Ümmer tare mõtsavüü,
sina miu kõrval - kateksi...

(Ehk nautlen Taule)