Ajatult ajast

N-le.

Allikas sai üheks suure
külma jõega,
kiirenes ise ja kasvatas
vett.
Otsata ja lõputa
uuristas vesi maasse
teed, voolas elu,
voolas aega.
Üks aeg, mida teadis
kogu loodu,
üks algus või kulgemine,
üks kõik.
Jõgi oli voolanud
aega, millest sai
kaua, aega, mis
mäletas ammut,
kui ühe veepiisa
hirmul soov
sai jõe haruks
oma teed voolama.
Kes teab, kus on algus,
kus on lõpp
ja kas kus kaks
jõge üheks kohtuvad.

Kõneldi ajast täis valgust,
mil üks allikas
väikest jõge kasvatama
voolab
ja meelde tuletab,
kus on igatsevad teed.


Pehmust,
G.